Ebaõnnestumised on tavalised


Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.) Tekst ja fotod: Sven Začek

Huvitav on see, et tavaliselt loodusfotograafid ja fotograafid üldse ei räägi oma ebaõnnestumistest, vaid näitavad ainult oma suurepäraseid fotosid. Kuna ma olen looduses juba omajagu liikunud ning kõige meeldejäävamad kogumused on ikkagi just need, mis mingitel põhjustel on jäänud jäädvustamata, siis alati, kui ma näen erilist fotot, proovin ennast asetada fotograafi positsioonile ning kujutada ette situatsioone, mis toimusid enne ja pärast foto tegemist. Samuti mõtlen selle peale, milliseid elamusi selle foto jäädvustanud fotograafil võib üldse olla. Nende elamuste ettekujutamine sõltub suuresti fotol kujutatud situatsioonist ja objektist. Järgnevalt jutustan teile mõned lood mind tabanud ebaõnnestumistest.

1. Kakk lennult
Ma elan juhtumisi suhteliselt heas kohas, kus liigub pidevalt igasuguseid elajaid. Oma jalutuskäikudel olin tähele pannud, kus loorkullidel meeldib tiirelda ja saaki jahtida. Otsustasin sinna ühe ilusa istumispuu „istutada“, et siis kõrvalolevast põõsast kulle pildistada. Juba esimestel päevadel pärast uue iste paigaldamist nägin, et kullid olid selle omaks võtnud. Rõõm oli suur ja polnudki muud, kui ennast ilusti põõsasse sisse seada. Eesmärk oli kindel - ilus kulliportree fotogeenilisel õrrel ning boonusena kas sellele laskumise või õhkutõusu hetk. Juba kolmandal või neljandal õhtul oli õnn minu poolel. Nägin ühte kulli otse õrre poole lendamas, vedasin objektiiviga ilusasti kaasa ning kohe, kui kull tiivad laiali lõi, et maandumiseks pidurada, vajutasin. AF sõitis põhja ja käis plõks. Kohe suunasin objektiivi õrrele, et portreesid klõpsida, kuid mida ma näen - polnud see mingi loorkull, vaid hoopis kõrvukräts. Meel läks järjest paremaks ning mul õnnestus teha neli klõpsu, enne kui kakk minekut tegi. Ärevalt ootasin, millal pildid ekraanile ilmuvad. Portreed oli väga head aga maandumine ei õnnestunud, nagu ülalolevalt pildilt ka näha võib. Pettumus oli parajalt suur, kuid olin siiski rahul heade portreedega. Veetsin seal põõsas väga suure osa oma kevad-suvistest õhtutest, kuid enam kakk sellele oksale ei istunud. Tuli välja, et kullid nägid mind läbi põõsa ja pöörasid alati tagasi.

2. Kits Visnapuul
Ilmselt see, mida ma siin kirjutan, tundub paljudele naljakas. Nimelt, minu lähimast kokkupuutest kitsega ei saanud ma ühtegi ilusat pilti. See juhtus sel suvel ning kits oli minust kõigest viie meetri kaugusel. Kuid hein oli niivõrd kõrge, et pilti ei saanud. Ootasin ja jälgisin, kits toimetas omaette, näris heina ja kontrollis ümbrust. Kohe, kui ta minu suhtes allatuult jõudis, läks väga kiireks. Tunnetasin oma võimalust ja proovisin tabada momenti, mil kits hüppe ajal heinast kõrgemale kerkiks - see oleks olnud üks ilus pilt. Kahjuks õnnestus mul saada ainult selline kaader, mis küll kuhugi mujale ei sobi kui ainult selle artikli juurde.

3. Värbkaku sööst
Nüüd ka ühest hilisemast kohtumisest, mille tulemustega olen küll väga rahul, kuid oli võimalus ka väga omapärase pildi saamiseks. See oli minu elu teine kohtumine värbkakuga. Juhtus see Alam-Pedja kaitsealal ja umbes 15 minutit enne päikeseloojangut. Kakk oli äärmiselt rahulik ja mul õnnetus mitmel korral talle väga lähedale pääseda. See rahulikkus oli mulle just raske, sest ma ei osanud linnu käitumist prognoosida. Teiste lindudega poleks sellist probleemi olnud, sest ma juba enam-vähem tean, millised liigutused eelnevad õhkutõusule. Värbkaku liigutused on aga tunduvalt kiiremad kui näiteks värvuliste omad. On ainult sellised välkkiired muutused. Kuna objekt polnud mulle piisavalt tuttav, siis neljast õhkutõusust ainuke kaader on ülalpool näha. Ma ei olnud selle üle eriti kurb, sest säriga 1/30 pole värbkakku lennult niikuinii võimalik teravalt jäädvustada, mis siis veel sööstupildi saamisest unistada.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et fotograafi ja tema tehnika koostöö on ebaõnnestumiste koha pealt ülimalt oluline. Nuppe ja lüliteid tuleb osata kontrollida pimedast peast, rääkimata täiesti helitust mälukaardi vahetamisest pead aparaadi tagant tõstmata. On ka väga oluline mõista, miks vead tekkisid, et neid tulevikus vältida. Esimese kirjeldatud juhtumi ebaõnnestumise ajaksin oma objektiivi AF mootori süüks, sest sellel pole HSM ega USM teravustamist. Soovituslik oleks ka Canoni tehnika, sest selle koostöö kaamera kerega tekitab vähem „saagimist”. Teised juhtumised lükkaksin lihtsalt liiga hilise õhtutunni ja füüsikaseaduste kaela. Siit võiks justnagu järeldada, et mina ei eksigi ja kõik ebaõnnestumised tulevad kas tehnikast või füüsikast. Nii see aga kaugeltki pole. Pean tunnistama, et mu kõige „paremad kaadrid” on ikka puhtalt enda lollusest ja kaamera oskamatust käsitsemisest tingitud olnud. Aga nendest juba järgmisel korral.

Artikli kommentaarid


käpp 08.12.2004, 12:36
ja kui sa metsas lainurga ette kruvid siis ilmub kohe 20 meetri peale miski tegelane :)
EMES 12.12.2004, 17:55
olin ka siiamaani kindel et yhel pildil orav :) ....igatahes.....väga head jutud!!
Sven Z. 12.12.2004, 22:16
Kristo, Sul on õigus. Lainurga tohib ette keerata alles siis kui oled 10-20 minutit ümbrust uurinud ja kõik läbi kuulanud :D ja siis tuleb ka ülimalt kiiresti toimetada. @ EMES hea, et meeldisid. Need on need juhtmised millest mul midagigi õnnestus jäädvustada. Kahjuks on ka selliseid, mis oleksid andnud ahhetama panevaid tulemusi aga klõps jäi hoopiski tegemata. Võib olla kui ennast masendada tahan, panen need ka kirja :)
Nestea 22.05.2008, 13:51
Minu ebaõnnestumised tulevad enamasti kaamera sõna otseses mõttes "klõpsust" peegel kaamera ju teeb sellist kõvat "klõpsu" aga kuna loomadel on suurepärane kuulmine siis kaamera klõps kõlab neile nagu püssi pauk.idevalt olen sellega silmitsi ,et kui kaamera palgele tõstan ja päästikule vajutan siis olen mina püha viha täis ja puudelt lendavad suured linnu parved ja jänesed jooksevad oma urgudesse peitu.
mammutipuu 04.02.2013, 19:50
Seda oli väga kasulik lugeda. Suur tänu Sven jagamast. Sellistest lugudest õpib vahel tõesti rohkem kui edulugudest. ma olen ise küll rohkem reisifotograaf ja inimeste pildistaja aga võimalust ei jäta kunagi kasutamata ka linde-loomi pildistada. Alles see nädal oli aasias reisides loll olukord kui magasin võimaluse maha. Olime laevasõidul ja plaanisime just merekajakki ronida ja osa varustust oli juba veekindlatesse kottidesse ära pakitud kui ilmusid kotkad. Laevamehed oid meiega seni ainult nalja visanud ja lõõpinud ja kui nüüd öeldi et nad vilistavad kotkad kohale, siis mõtlesime, et nojaa muidugi. Siis aga tuli laeva ümber tiirlema üks.. teine ja mingil hetkel oli ca 10 lindu päris lähedal. Tuli välja, et nad on vahest neile kanaliha vette visanud ja linnud on õppinud vile peale tulema, kui tuju on. Tunnistan, et sattusin paanikasse. Mul oli 24-105mm objektiiv ees koos pol. filtriga kuna tegin just saare kaljudest pilte. Andsin 105mm pealt tuld kui nad vee taustal mööda lendasid. Seda möllu oli ligi minut-kaks ja siis olid nad kadunud. Pilte vaadates aga tuli välja, et olin unustanud ava ettevaliku ja pol.filter võttis veelgi valgust maha ja kõik pildid olid säriga 1/60 ja 1/100sek kiire liikumise pealt. Sain 75 head udukogu ja kustumatu elamuse ja loomulikult unustamatu kogemuse... Kahjuks ei saa midagi tehnika kaela ajada. Krt ikka oma lohakus.
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...