Suplus kullas

Selline tore detsembrikuine kohtumine leidis aset. Mõtlesin vahelduseks ka saamisloo kirja panna. Kaugelt põllult paistsid kaks kitse, hindasin tuule suunda ja läksin kaarega soodsamale kohale. Hakkasin tasapisi lähenema. Paarikümne meetri peal aga, iga kord, kui püüdsin sammukese lähemale hiilida, jälgis ta mind juba väga pikalt. Seega hiilida eriti ei õnnestunud - olin avastatud. Jäin paigale ja õigesti tegin, kuna ühel hetkel hakkas ta ise uudishimust liikuma ning liikus minu ja loojuva päikese vahele, ise tegi nägu, et niisama jalutab. Kuna loojuv päike pimestas silmi, siis ei saanud lõpuks kükitades aru, et kus ta asub ja tõusin vaikselt püsti. Leidsin, sättisin, klõps ja läinud ta oligi - ainuke kaader.