Maastikupildistaja


Artikli lisas: Tõnu Ling (Tõnu Ling) Maastikupildistaja

Tekst ja fotod: Tõnu Ling

Lääne poolt tõusevad tumedad lumepilved. Kuressaare kohal on taevas veel selge. Õhtupäike heidab sooje toone. Esimene lumi on maas. Hetk kaalumist ja otsustan, et nüüd peab tõttama. Paistab, et kõik pildi osad, mida olen mitmeid kordi mõttes kokku pannud nagu puzzlet, leiavad täna õhtul igaüks oma koha, moodustades meeldiva terviku. Kraban seljakoti ja tõttan jälle püüdma valgust, mis teinekord vägagi huvitavaid kujundeid minu kaamera sensorile kirjutab.

Jõuan kohale piisavalt vara. Nüüd on aega ringi käia, avanevat vaadet analüüsida ning õiget vaatenurka otsida. Haaran pakiruumist kolmjala ning tõttan kergel sammul ranna poole. Eemal põllu ääres laiutava vana õunapuu otsast tõuseb lendu hiireviu. Päike on kuldne ja värske lumevaip katab põldu nagu puhas lina. Hingan sõõmu värket õhku ja mõtlen, et küll see elu on ikka mõnus.

Soeginina panga juurde rannale jõudes läheb ettevalmistusteks. Ühel pool loksub rahulikult meri, teisel pool lookleb müürina paekivipank. Loojuva päikese värvidemäng on hingematvalt kaunis ja järjest kaunimaks läheb. Sean kaamera statiivile ning otsustan võtta mõned proovipildid. Kuid ... minu idüll puruneb kui seebimull! Vajutan teist ja veel kolmandatki korda päästikule, kuid midagi ei juhtu. Ja siis turgatab pähe mõte, et kaameras pole mälukaarti. Ega olegi. Monitorilt näitab mulle pikka nina sõnum “No CF”. Mälukaarti pole kotiski. Säh sulle maastikupildistamist! Mis muud kui 50 kilomeetrit kojusõitu.

Tagasisõites märkan päris tee ääres metsseapõrsaid, kes rahulikult sarapuuvõsas toimetavad. Jätan auto seisma. Vaatan neid ja kuigi tuju on mittetöötava pildiaparaadi tõttu veidi mõru, läheb nägu neid mõnusaid possakaid vaadates naerule. Üritan läbi avatud akna naljaviluks nende matsutamist ja röhitsemist järgi teha. Korraks vaatavad nad minu poole, keeravad aga otsa ümber ning jalutavad kaugemale justkui öeldes: “Harjuta veel, sõber, harjuta veel!”

See lugu andis mulle hea õppetunni, et isegi kiirustades ei tohi unustada kõige tähtsamaid asju. Nüüd kontrollin enne retkele minemist alati, kas mälukaart on lugejast välja võetud ning kaamerasse asetatud. Varem juhtus vahel pärast pikka pildistamisretke nii, et kaart polnud veel täiski, kui akud olid tühjad. Seda eriti talvel. Nüüd on kotis 7 akut, 40GB kõvakettaseade ja tavaliselt ma nii kaua väljas polegi, et seda potentsiaali ära kasutada. Niisiis aitas see kogemus maastikupildistajal tehnilised prioriteedid uuesti üle hinnata. Kui aga tehnikaga on kõik korras, mis on järgmine tähtis tegur ilusa maastikupildi saamiseks?

Kõik algab peast ja südamest

Maastikupildistaja vahendid on olulised nagu puusepa tööriistad. Mida teravam nuga, seda ilusam jälg. Mida parem saag, seda kiirem töö. Kuid nii nagu puusepaga, on ka pildistajaga – vahendid ise ei saada midagi korda. Inimene, kes neid kasutab, määrab, milline on lõpptulemus. Nagu ütleb mu isa, kes on elu läbi puutööd teinud, algab kõik “mütsi alt”. Kusagilt sealt hallollusest, kust antakse kätele käsklus kaamera sättimiseks, et leida õige vaatenurk, seada õigeks ava, säriaeg ning teravus.

Maastikul pildistamisega on sageli teistmoodi kui liikuvate lindude-loomade pildistamisega. On rohkem aega planeerida ja sättida. On aega asjad läbi mõelda. Kuid teinekord võib hea maastikupildi võtmine sõltuda vaid üürikesest hetkest nagu loomade pildistamiselgi. Kas olen ikka kohal siis, kui valgus on kõige magusam? Pilvine taevas vürtsitab pilti oma dramaatilisusega. Kuid olla kohal õigel hetkel, mil loojuv päike pilvede vahelt läbi kiikab ning vaatevälja üle kuldab, kas see on juhus või hoolika planeerimise tulemus? Tõsi on see, et planeeri palju tahad, loodus käib ikka oma rada ning rahulolev piltnik võtab temalt vastu selle, mida tal on parasjagu pakkuda.

Kuidas on aga asjaga seotud süda? Looduse pildistamine ja suhe loodusega on nagu armastus kahe inimese vahel. Mida rohkem sa oma kaaslast tundma õpid ja raskustele vaatamata koos püsid, seda enam sa leiad temas meeldivaid külgi. Igatsed teda näha ja kuulda tema häält. Armastusest kantuna luuakse ju laule ja luuletusigi. Kui inimesed armuvad, on see pinnapealne tunne. Tõsi, seegi võib olla kaunis ja võimas. Aga kui tutvumiseks võetakse aega, saab armumisest armastus. Tunded muutuvad sügavamaks ja lähedasematest suhetest leitakse sügavamat sisemist ilu, mida juhuslik möödakäija ei märka.

Võttes aega lemmikmaastiku kaunitel radadel liikumiseks, õpid lähemalt tundma oma kallimat – loodust. Õpid tundma tema iseloomu. Seda, millal ta on tormituultest vihane, mil rahulik ja leebe. Mil õhtuvalguses uinuv ja hommikuvalguses ärkav. Nii leiavad oma koha kauni pusle tükid, mida varem ei osanud kuidagi teiste hulka sobitada, ja sügavam ilu saab leitud. Ühtäkki märkad neid üksikasju, mida varem ei suutnud haarata. Kui kõik pildi osad on koos, käib südamest läbi meeldiv värin. Ja nimetissõrm saab loa päästikule vajutada, pildina salvestades loo armsaks saanud paigast.

Teleobjektiiviga maastikul – rumalus või looming?

Tavaliselt jagatakse objektiive millimeetrite järgi. Laiemad nurgad jäetakse maastiku jaoks, pikemad torud leiavad kasutust lindude pildistamisel. Loov päevapiltnik, kes ei karda katsetada ning otsib uusi väljendusvõimalusi, võib leida, et maastiku pildistamiseks kõlbab terve fotokoti sisu. Ja jällegi algab kõik peast. Paljutõotavale võttekohale jõudes või ka sattudes seisatab pildistaja enne kaamera üles sättimist. Mõtiskleb hetke, milliseid elemente vaateväljas paistab. Kust tuleb valgus, milline on selle kvaliteet? Kas kaadris leiab esiplaanile sättimiseks midagi huvitavat? Milliseid tundeid tekib? Pildistaja analüüsib, kuidas need pusle osad oma vahel kõige paremini kokku istuksid, ning valib fotokotist õige vahendi, et valguse abil mõttepilt filmile kirjutada.

Lainurgaga pildistatud maastikuvõte võib jutustada kaunist lugu vaatest, mis algab objektiivist 15 sentimeetri kauguselt ja jätkub kuni väikeseks kahaneva metsaveereni. Teleobjektiiviga saab aga mitmekihiliselt ühte kaadrisse koondada 100 meetri kaugusel seisvad põhurullid, 200 meetri kauguselt kikitava kadakapeenra, 300 meetri kauguselt tõusva uduliniku ning 500 meetri kaugusel kõrguva metsa, mida öökülm on tukast kollaseks sakutanud. Lainurgaga pildistades ei oleks võimalik neid elemente tõhusalt koos näidata, sest esiplaani täitmiseks põhupallide juures seistes jõuaks piltnik ise udusse. Nõrga udu keskel ei pruugiks aga seda madala kontsentratsiooni tõttu nähagi. Perspektiivis vaadatuna udu osakaal üldises pildi meeleolus jääks väikeseks ning sügishommiku emotsioon nõrgaks. Kui mõttes on selgus, mida piltnik tahab vaatajale jutustada, jääb tal vaid valida sobiv vahend ning nägemust on võimalik talletada.

Loomingut toetavad reeglid

Millest siis koosneb üks hea maastikupilt? Kas pilt on hea või mitte, otsustab päevapiltnik ise. Või kui ta soovib oma loomingut teistele näidata, siis vaatajad ütlevad oma arvamuse. Siiski, nagu maitsva koogi küpsetamiseks on vaja põhiaineid, koosneb ka maastikupilt põhilistest osadest.

Selleks, et köitvat maastikupilti jäädvustada, on hea teada, kuidas inimsilm töötab. Meie silm haarab vaatevälja, alustades alt nurkadest, tavaliselt vasakult, ning liikudes diagonaalis edasi. Ilmselt on see seotud silma tavapärase tegevusega uitada mööda kolmemõõtmelist ruumi, milles me elame. Ilmutatud valmispilt on küll kahemõõtmeline, kuid silm liigub harjumuspäraselt samamoodi – diagonaalis mööda pilti. Kui ta leiab selliselt liikudes huviobjekte ja jääb hetkeks peatuma, et asja lähemalt uurida, on eesmärk täidetud.

Pilku võivad köita maastikku kätketud pildielemendid: mustrid, värvid, tekstuurid, jooned, kujundid ja kontuurid. Nende märkamiseks tasub võtta aega ning kaaluda, millise valgusega need kõige paremini avalduksid. Kas sügislehtede värvid on kõige erksamad hommikul, kui päike valgustab lehti tagantpoolt? Kas rannaäärsete paekiviplaatide mustrid tulevad esile keskpäeva valguses või hoopis õhtul, kui päike paistab madalamalt ja külje pealt, rõhutades kontuure? Kas pildialast on leida jooni, mis liiguvad diagonaali mööda ja aitavad silmale kaasa, juhatades seda huviobjektini? Nii mõtiskledes hakkab vaatepilt mängima, tuues välja oma sisemise ilu ja muutudes elavaks, jutustades oma kordumatut lugu.

Pildi võib jagada kolme ossa: esiplaan, keskplaan ja tagaplaan. Millisesse plaani aga huvikoht jätta, jääb piltniku enda otsustada. Hea on kaaluda pildielementide omavahelisi suhteid. Milline nendest kolmest plaanist on pildi kandev osa? See selgub loomingu käigus, katsetades erinevaid vaatenurki ja ka erinevaid objektiive.

Abiks on ka kolmandike reegel, mille järgi jagatakse pilt mõtteliste joontega nii horisontaalselt kui vertikaalselt kolmeks osaks. Need neli joont moodustavad neli ristumispunkti, mille ümber ongi võimalikud huvipunkti alad, ning on abiks sisuka pildi komponeerimisel.

Siin on hea meeles pidada, et nii nagu puusepa tehtud taburetil piisab püsti seismiseks vähemalt kolmest jalast, pingil isegi kahest, ei tasu ka piltnikul erisuguste koostisosadega üle pakkuda. On hea hoida kompositsioon lihtne ning mitte lasta pildi eri elementidel üksteist üle trumbata. Lihtsuses peitub ilu.

Need põhireeglid on siiski vaid orientiirideks, mida asjatundjad on inimese pildilembust uurides avastanud. Loova kunstniku silm näeb teinekord reeglitest kaugemale. Kuid ikkagi on need kord omandatud põhitõed hiljem automaatsetelt käivituvateks abivahenditeks pildivälja eri osade hindamisel. Täpselt nii nagu kogenud puusepal muutub tööriistade kasutamine ja tööjärkude kavandamine automaatseks, mistõttu ühel hetkel sellele enam nii põhjalikult tähelepanu ei pöörata. Jääb vaid küsimus, mille kallal töö käigus pead murda: Mida see pilt maastikul rändajale endale ning tulevastele vaatajatele lõpuks jutustab? Kas osadest saab kokku meeldiv tervik?

Artikli kommentaarid


Kunter 05.02.2006, 03:43
Väga kena ja asjalik jutt.
oliver 05.02.2006, 20:27
Aitäh Tõnu suure töö eest! Väga priima artikkel on saanud. Annab kindlasti mõtteainet nii Looduspildi piltnikele kui tublidele kriitikutele. Muidugi ka teistele fotograafidele, kes lihtsalt satuvad siia lugema. Sinu kirjutamisstiili on väga mõnus lugeda, ei ole väga väsitav ja ei mõju loengupidamisena. Siirad tänusõnad!
Tõnu Ling 05.02.2006, 21:14
Aitäh, Oliver hea sõna eest. Lippa aga pildistama, kui mahti saad.
oliver 06.02.2006, 21:52
Seda ma teen :) Aeg küll pigistab takka tööga ja muude kohustustega pidevalt, aga siiski jääb aega ka loominguks. Mis on suurepärane ajurakkude "jahutaja"!
Tõnu Ling 07.02.2006, 16:34
Ma olen sinuga nõus (kuigi ma ei tea, kes sa oled:) Ära muretse, ma olen teine "juhmakas", kes on võlutud, eriti just kodumaa maastikest. Väga asjalikud mõtted ja sisukas tähelepanek. Minuarust on maastiku pildistamine üks raskemaid väljakutseid.
Inzz 07.02.2006, 17:46
Maastikupildistamisel on mõneti ühiseid jooni loomapildistamisega. Nii nagu loomi pildistades on sul antud hetked armuaega, kuni loom sind märkab ja putket teeb, on ka maastiku puhul tavaliselt loetud hetked, mil valgus ja värvid on sellised, et paneb ahhetama. Muul ajal vaataks seda pilti kui mittemidagiütlevat. Seega ei saa öelda, et maastiku on kerge pildistada. Vahe vaid selles, et seda saab rohkem ette planeerida, kui loomade puhul. Igal juhul mõlemad nõuavad suurt vaeva ja tibake õnne.
Sven Z. 07.02.2006, 19:55
Väga hea lugu, kutsus maastikke vallutama juba siis kui esmakordselt Cheese's ilmus. Ma olen täiesti päris, et maastikupildistamne on äärmiselt raske. Sa võid küll planeerida, kuid kui ilm ikka ei toeta, siis ei saa ka oma visiooni edasi anda. Samas võib jälle ühel ning samal maastikul olla nii palju erinägusid sõltuvallt valgusest, pilvedest või aastaajast, et kutsub sind ikka ja jälle tagasi. Mul ongi kujunenud teatud lemmikkohad, mis ikka ennast meelde tulevatad ning pildistama kutsuvad. Eelmisel korral saadud tulemustele ei sarnane veel ükski pilt.
Tõnu Ling 08.02.2006, 10:19
Paistab, et see lemmikkohtadel käimine on kõigil veres. Mäletan ühte teleintervjuud Fred Jüssiga ja tema ka käib käidud radadel siiamaani. See ongi see suhe loodusega, mis tekib siis, kui õpid teda lähemalt tundma. Tunded kuidagi põimuvad iga korraga järjest tugevamaks ja tahad jälle tagasi. Ja see, et iga kord on erinev, rikastab hinge.
Maldon 09.02.2006, 14:22
Minu meelest on eriti raske teha Eesti maastikupilti, mujal ringi reisides õnnestub ikka saada pea alati paar head maastikupilti, sest uudsuse faktor mängib kaasa. Samas on see suur väljakutse teha Eestist häid pilte, õnneks leiab ka Looduspildist häid näiteid. Tõnu piltidel on alati kompositsioon paigas, mis näitab, et enne klõpsu tegemist on asi läbi mõeldud. Eks see eristabki tõsist tegijat tavalisest pühapäevapildistajast...
MarkoH 09.02.2006, 19:52
Väga mõnus lugemine ja tuttavad tunded, mis valdavad siis kui oled midagi maha unustanud :P Mulle väga meeldib Tõnu sinu stiil üldiselt ja töötlus värvide osas. Lisaks veel, et las koerad haguvad ja mõtle ikka positiivselt.... Vahepeal mõtlesingi juba, et huvitav, mida mees teeb, et pole pilte lisanud ja näe, siin nad on :)
vivid 13.04.2006, 12:03
Suurepärane jutt. Aitäh :)
Udumartin 24.04.2006, 15:04
Palju õnne Loodusfoto võidu puhul!
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...