Siidisaba ehk viristaja

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka)

Millal võib Eestis kohata...  Läbirändel kevadel märtsist maini ja sügisel septembrist detsembrini. Heal marja-aastal sage talvituja. Pesitseb siin üliharva.

Välimus. (vaata pilte) Sulestiku välimus on pehme, tihe ja siidine. Tiibadel on silmatorkav mustal asetsev kollane vöödistus, millel juures valget ja punast. Punast on rohkem vanematel lindudel, eriti isastel. Pea on siidisabale iseloomuliku tutiga, punakam. Vanemaks saades muutub lindude sulestik värvikamaks, emaste sulestiku toon jääb siiski pastelsemaks. Nokk on suhteliselt lai võrreldes tema pikkusega.

Segamini võib ajada... Meie regioonis puuduvad välimuselt sarnased liigid.

Levik ja rändamine. Pesitseb kogu põhjapoolkera metsatundra ja taiga piirkonnas, Põhja-Ameerikas siiski väiksemaarvulisemalt. Rändele asumine sügise saabudes sõltub toiduvarudest. Kui toitu on piisavalt, võivad nad pesitsuspiirkonda talvituma jäädagi. Marjasaagi ikaldumisel toimub massiline ränne sügavale parasvöötmesse.

Kus võib kohata... Parvedena marjapõõsastel (pihlakas) ja puudel. Täiskõhuga võib lihtsalt nokitseda vaikselt oksal. Rändel on suurem koondumine rändekoridori läänerannikul.

Eluiga. Kuni 7 aastat.

Eluviis. Sotsiaalse linnuna veedab siidisaba enamuse elust parves. Kui pesad on lähestikku, siis isegi toiduotsing toimub salgana. Sellega üksiku siidisaba nägemine on pigem erand. Taimse toidu leidumine looduses laiguti on viinud selleni, et siidisaba ei kaitse territooriumi liigikaaslaste eest. Toitu otsima võidakse minna pesast suhteliselt kaugele.

Pereelu. Siidisaba on monogaamne. Harilikult kõrgele okaspuude otsa tüve vastu tassikujulisena põdrasamblikust ja rohust tehtud pessa munetakse 3-6 muna. Pesitsusperiood hakkab suhteliselt hilja mai lõpus juuni algul, et valmis marju oleks poegade toitmisperioodi lõpuks. Munade haudumine kestab kaks nädalat ja pesal on ainult emalind. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad on valmis pesast lahkuma kaks nädalat peale koorumist. Pärast seda kogunevad siidisabad suurematesse salkadesse.

Toidulaud. Pesitsusperioodil on peamiseks toiduks putukad, eriti sääsed ja kihulased. Talveperioodil toitub siidisaba praktiliselt ainult marjadest. Marjadieet nõuab söögi kõrvale ohtralt vett. Lumesaju ajal võib siidisaba püüda õhust joogiks lumehelbeid samas stiilis nagu suvel putukaidki. Siidisaba võib talvepäeval ära süüa oma kahekordse kehakaalu osa ehk ligi 1000 marja. Apla sööjana seedub toit halvasti, millega ta levitab hästi seemneid. Poegadele pakutakse väljaöögatud putukaid ja marju.

Vaenlased. Tundrapiirkonnas siidisabal looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Seetõttu on ta rändel madala ohutajuga ja langeb kergesti väikekiskjate ja röövlindude saagiks.

Arvukus. Eestit mõjutab Skandinaavia asurkond, kus arvukus kõigub 34-90 tuhande paari ringis. Talvine arvukus Eestis kõigub sõltuvalt toidulauast mõnesaja kuni paarikümne tuhande isendi vahel. Euroopas on siidisabasid kokku 30-200 tuhat paari.

Iseärasused. Ainuke linnuliik Euroopas, kes suudab külmades oludes elatuda ilma loomse toiduta. Tarvitades suurtes kogustes käärinud marju ja puuvilju võivad nii “purju” jääda, et ei suuta enam isegi lennata. Purjus olekus võib kaduda tolerantsus liigikaaslaste suhtes ja on esinenud rünnakuid klaasilt peegelduva teise linnu  kujutise suhtes. Tavaolekus kõrgelt sotsiaalsed linnud. Esineb rituaalset toiduvahetust, kus näiteks üks lind (tavaliselt isaslind) toob teisele marja. Marja antakse edasi-tagasi, kuni lõpuks üks lindudest (tavaliselt emalind) selle ära sööb. Marja võidakse edasi anda ka linnult linnule mööda oksal paiknevat linnurivi, kuni üks lindudest selle alla neelab.

Kasutatud allikad.
http://www.birdguides.com
http://www.wordwiz72.com/waxwing.html
www.wikipedia.org
http://www.euring.org
C-F. Lundevall M. Bergström 'Põhjamaa linnud' Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007