Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Roherähn e. meltsas

Koostanud: Arno Peksar

Kaitse Eestis. II kategooria(II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu).

Millal võib Eestis kohata... Roherähn on enamasti paigalind.

Välimus. Roherähn on suurim rähn, kes Eestis elutseb. Seljapealne sulestik ja tiivad on tal kollakas-oliivrohelised, alapool hallikasroheline. Päranipuala on erekollane, alakülje tagaosal ja saba all ähmased triibud. Roherähni kiirupealset ehivad punased suled, silma ümbrus on laialt kaetud mustaga. Keha proportsioone vaadates on nokk suhteliselt pikk ja saba lühike. Isalinnu eriomaseks tunnuseks on punane laik silma all. Esimese aasta noorlindudel katavad triibud kogu sulestikku.

Segamini võib ajada... Hallrähniga (hallpea-rähniga), kuid viimane on roherähnist väiksem, tuhkhalli peaga, millel ainult kitsas must haberiba ja väike silmalaik. Hallrähni isalinnul on väike punane laik otsmikul, samas kui roherähni mõlema sugupoolel on suur punane pealaik. Roherähni noorlind on siiski hallrähniga vägagi sarnane.

Levik ja rändamine. Roherähn on levinud Euroopas kuni Lääne-Venemaani ja Kaukaasias. Suurim populatsioon on Vahemere ümbruses, samas puudub reeglina sealsetel saartel. Põhja pool muutub vähearvukaks. Eesti asub pesitsusala põhjapiiril ja roherähni leidub meil vaid hajusalt. Roherähn rändab reeglina vaid toidupuuduse survel.

Kus võib kohata... Roherähn eelistab lagedaid alasid, mis vahelduvad metsatukkadega ja kus leidub eriealisi puid. Teda kohtab harva okaspuumetsas, eriti vähetõenäoline on see suurema ulatusega kuivades männikutes. Eelistab lehtpuude valdavusega puistusid, sobivad ka puisniidud ja suuremad pargid. Suurem tõenäosus on kohata Lääne-Eestis ja saartel.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 15 aastat.

Eluviis. Roherähn on väga ettevaatlik ja kartliku eluviisiga lind. Ta kaitsevärvus on nii maapinnal kui ka puuvõras viibides väga efektiivne. Teda on lihtsam märgata, kui puud on veel raagus. Armastab, nagu teisedki rähnidki trummeldada, kuid teeb seda harvemini ja vähem bravuurselt. Pesitsemisajal laseb pidevalt territooriumi tähistamiseks kuuldavale valju naerusarnast hüüdu, samuti on trummeldamine sel ajal sagedasem. Erutatud lind hüüdleb rohkem, kui rahulikus olekus viibides. Pesitsemisvälisel ajal on roherähn kordi vaiksem.
Toitu otsib reeglina maapinnal, kuid ei põlga seda teha ka puutüvedel. Puutüvel liigub tavaliselt ülespoole mööda diagonaali või ümber tüve spiraalselt. Liikumisviisiks on järsud lühikesed hüpped või jooksud. Vahetevahel laskub lühikese distantsi saba ees allapoole. Meelistoidu sipelgate jahil eemaldub  sageli puudest päris kaugele. Lendamine on tal rähnidele omaselt kiire ja osav. Kui leiab endale meelepärase sipelgapesa, siis pesa mõõtmed ei ole selle segipööramiseks mingiks takistuseks. Sobivat suurt sipelgapesa kasutab toitumispaigana mitme nädala jooksul, rüüstates seda korralikult. Taolises heas söögikohas võib järjest paigal olla pikemalt kui tund aega.

Pereelu. Roherähnid vajavad suurt pesitsusterritooriumi ja liigikaaslastest eraldavad neid suured vahemaad. Talvisel perioodil elavad ja toituvad emas- ja isaslind eraldi, kuid püsivad ka sel ajal pesitsuspiirkonnas. Kevadel, kui roherähnid valjult hüüdlema hakkavad, siis hakatakse jälle ka omavahel kohtuma. Pesaõõnsuse raiuvad roherähnid pehme lehtpuu tüvesse, eelistades enamasti surnud haabu. Pesa paiknemise kõrgus võib varieeruda mõnest meetrist kuni tüve tippu välja. Uue pesa rajamine toimub paari poolt ühiselt ja võtab aega kuni kuu. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Roherähn muneb maikuus, suhteliselt hilja võrreldes teiste meil pesitsevate rähniliikidega, 5-7 muna. Haudumine kestab 19-20 päeva ja seda teevad mõlemad vanemad võrdselt. Emaslinnu haudumise kord on päeval ja isalind haudub öösel. Pojad väljuvad pesast juuni lõpul, suutmata sageli veel lennata. Poegi toidetakse natuke rohkem kui kolm nädalat. Kui pesakond lahkub pesaõõnsusest, siis vanemad lähevad kohe lahku ja kumbki võtab kuni 3-4 noort endaga kuni nende iseseisvumiseni kaasa.

Toidulaud. Roherähni eelistatuim toit on sipelgad ja nende munad, keda suvisel perioodil korjab maapinnalt või uuristab maa seest välja. Talvisel perioodil, kui maapind ei külmu ära, siis jätkab sipelgatest toitumist. Tavaline ratsioon on kuni 2000 sipelgat päevas. Lemmiktoidu leidmiseks võib pesast päris kaugele lennata. Süüa kõlbavad ka maapinnal ja puutüvedes elutsevad kahjurid ning nende tõugud. Vähesel määral toitub marjadest ja seemnetest, eriti kui putukaid ei jätku. Mõned roherähnid on lõhkunud mesipuid, et kätte saada  mesilasi ja nende vastseid.

Vaenlased. Peamisteks vaenlasteks on kullilised. Pesitsusajal nugis.

Arvukus. Pessimistlikel hinnangutel pesitseb meil ainult 100-200 paari roherähne. Talvine arvukus 200-500 lindu. Euroopas pesitseb 270 tuhat kuni 1,2 miljonit paari.

Iseärasused. Rahva seas on ta kohati tuntud meltsase nime all. Viimane nimi on eriti levinud just Lõuna-Eestis, sest liivi keeles tähendabki "mõltsi" rohelist. Kohati on roherähni hüüdu peetud vihma ennustajaks, kuid tegelikkuses ei ole tema hüüu ja vihma tuleku vahel leitud taolist seost nagu peoleol.  Samuti ei kutsu saju tulek esile tema suuremat hüüdmisaktiivsust.
Roherähni keel on väga pikk, ulatudes väljasirutatult sageli kuni 10 cm üle noka otsa. Võrreldes enamiku rähniliikidega ei ole ta keelel saagi kinnipidamiseks kidasid, vaid see on sile ja laienenud tipuga. Saaki hoiab paigal süljest kleepaine.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdsofbritain.co.uk
http://www.birdguides.com
http://www.ypte.org.uk/docs/factsheets/ … ecker.html
http://woodpeckersofeurope.info/?q=green_woodpecker
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993

Kommenteerimiseks logi sisse!


Roherähn e. meltsas +
Picus viridis
Kehapikkus. Keskmine suurus ca 32 cm.

Kaal. 190 grammi.

Tiibade siruulatus. 41 cm.