Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Vaenukägu e. toonetutt

Koostanud: Arno Peksar

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Millal võib Eestis kohata... Kevadel jõuab vaenukägu enamasti meile aprilli teisel poolel ja lahkub augustis. Soodsal kevadel võib mõni lind kohale tulla ka märtsis ja sooja sügisega lahkuda novembris.

Välimus. (vaata pilte) Vaenukäo sulestiku põhitoon on kollakaspruun. Laiad tiivad ja saba on mustad, tiibadel valged vöödid ning sabal lai valge ristivööt. Päranipuala on valge. Pealael oranžidest musta tipuga sulgedest tutt, mis teeb ta sarnaseks papagoile. Kõver nokk on väga pikk, kuni 4 cm.

Segamini võib ajada... Segiajamatu teistega.

Levik ja rändamine. Vaenukägu on levinud Euraasia ja Aafrika paras- ja palavvöötmes, va Kongo ja Induse jõgikonnas ning Saharas. Levila põhjapiir on Šotimaa, Holland, Lõuna-Rootsi, Eesti, Venemaal Orenburg. Eestis, levila põhjapiiril, on ta väga lokaalse levikuga. Regulaarselt võib teda kohata Kagu-Eestis, Pärnu- ja Läänemaal, mujal harva. Euroopa vaenukäod talvituvad Põhja- ja Kesk-Aafrikas talvitumispiirkonnaks on veel India, Lõuna-Hiina ja Birma. Rändab ühekaupa või väikestes hajusates salkades.

Kus võib kohata... Kuivadel karjamaadel ja niitudel, harvemini raiesmikel. Sageli inimasustuse läheduses.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 11 aastat.

Eluviis. Vaenukäole sobib tüüpiline põgusalt haritav väikepõllumajanduslik maastik üksikute puude ja saludega. Intensiivne põllumajandusmaastik ei paku talle piisavalt toitu. Kuigi ta on arglik lind, ei pelga ta otseselt inimasustust, kuna seal võib toidulaud rikkalikum olla. Arglikkust iseloomustab ilmekalt, et iga lähemalt möödalendav lind võib vaenukäo lösakile kohutada, peatutt harali ja nokk püsti. Pesitsemise algperioodil tegutsevad vaenukäod rohkem varjatult. Siis kui pojad toitu juba vajavad, ei saa vanalinnud enam oma kohalolekut nii kergesti varjata. Pesitseb ja toitub ka karjäärides, raielankidel ning hõredates männikutes.
Tavaliselt askeldab vainukägu maapinnal, kuid on kohastunud samuti puutüvedel ronimiseks. Vaenukäole meeldivad karjamaadel loomade väljaheite hunnikud, lautade juures asuvad sõnnikupatareid ja elumajade kompostihunnikud, kuna need pakuvad rikkaliku toidulauda. Seoses taolise toitumisharjumuse ja haisvate pesakommetega omab räpase linnu kuulsust. Oma erilise kujuga nokka suudab saagi haaramiseks paotada ka mulla sees. Lennult meenutab oma värvikirevuse ja aeglaste pehmete tiivalöökidega lõunamaist liblikat.

Pereelu. Suluspesitsejana rajab vaenukägu oma pesa õõnsustesse. Pesaõõnsuse rajamine ei ole tema rida, vaid ta kasutab ära olemasolevad võimalused. Pesakohaks sobivad hoone, kiviaia, kivivare või maapinna uurded, harvemini maapinnast kõrgemal asuv puuõõs või pesakast. Sobiva pesapaiga leidnult püüab vaenukägu seda mitmel järgneval aastal kasutada, sest paarid püsivad ilmselt koos kogu eluaja. Igal paaril on oma territoorium. Vaenukäol on tavaliselt kurnas 5-7,harva kuni 12 muna. Emaslind alustab haudumist peale viimase muna munemist ning haudeperiood kestab 15-17 päev. Isaslindu lubatakse haudumises osalema alles haudumise lõpuosas. Isaslind tegeleb enamuse haudeperioodist emaslinnule toidu hankimisega. Pojad kooruvad udusulgedega ja püsivad pesas 22-24 päeva kuni pärissulgede tekkimiseni. Pere toitub koos veel pesa läheduses ligi nädal aega, jättes seejärel piirkonna maha. Vaenukäol võib soodsates oludes olla suvel lisaks teine kurn. Noored vaenukäod saavutavad suguküpsuse aastastena.

Toidulaud. Toiduks tarvitab vaenukägu peamiselt pinnase ülakihtide ja eriti sõnnikuhunnikute putukaid ja vastseid. Ta meelispalaks on meil järjest haruldasemaks jääv kaerasori. Ta urgitseb putuka välja, viskab siis kõrgele õhku ja püüab suhu nii, et saak otse alla läheks. Harva võib vaenukäo toiduks minna mõni sisalik ja väiksem konn.

Vaenlased. Teoreetiliselt on vaenukäol palju vaenlaseid: kõik maapinnal baseeruvad kiskjad (kaasa arvatud hulkuvad kodukassid), röövlinnud ja maod. Samas on tal head kaitsemehhanismid, mis vähendavad ründe ohtu. Pesa haiseb halvasti, mis ei meelita ligi ja poegadel on oma kaitseabinõud, mis ei aita enamasti ainult madude vastu. Kirev sulestik vähendab ründeohtu röövlindude poolt. Samuti ei maitsvat vaenukägu suuremalt, nii et see, kes on teda kord söönud, ei ihalda teda enam nii väga tabada.

Arvukus. Eestis 1-10 paari, arvukus aastati väga erinev. Euroopa arvukus 0,83-1,5 miljonit paari.

Iseärasused. Vaenukägu iseloomustab huvitav häälitsus up-up-up. Vanadele eestlastele on see kostunud peni haukumisena ja hädade kuulutajana. Uskumuse järgi võis vaenukäo häälitsus tuua nälga, sõda, vaenu, surma, ikaldust.

Vaenukägu kuulub siniraaliste seltsi nagu ka jäälind ja siniraag. Kõiki neid iseloomustab eksootiline ja efektne sulestik.

Vaenukäo pesa lõhnab halvasti, kuna need linnud pesa ei puhasta. Vaenukäo poegadel ja emaslindudel on lisaks olemas haisvad üllatused röövloomade vastu. Pojad ja emaslinnud eritavad vängelt haisvat päranipunäärmete eritist, mis lõhnab hullemini kui roiskunud liha. Pojad suudavad täpselt kuni 60 cm kauguselt suunata vaenlase pihta roojajoa. Enda kaitseks suudavad pojad lisaks sisiseda kui maod ja viimases hädas ka nokaga tugevasti lüüa.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.hiiumaa.ee/print.php?arhiivi … 0035131000
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu … ikkel=2153
http://montereybay.com/creagrus/hoopoes.html
http://www.birdsofbritain.co.uk/bird-guide/hoopoe.asp
http://www.treknature.com/gallery/photo170166.htm
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993

Kommenteerimiseks logi sisse!


Vaenukägu e. toonetutt
Upupa epops
Kehapikkus. Keskmine suurus ca 27 cm.

Kaal. 68 grammi.

Tiibade siruulatus. 44 cm.