Sarvik soos
Metsloomad
Praegu on sarvekandjatel keerulised ajad - üheltpool on kihk olla põdraemandate sabas, teisalt valitseb suur oht jääda mõne püssimehe sihikule. Osad elukogenumad ja ettevaatlikumad sarvikud on läinud ära sügavale soosse, mille üksikud männitukad pakuvad varju ja rahu. Need on kohad, kus inimesel on keeruline ja kohati isegi ohtlik (pinnas ei pruugi kanda) liikuda, mistõttu inimjalg siia eriti ei satu. Et mõne sellise kogukama ja elukogenuma põdravanaga sügaval soos kohtuda, tuli varahommikul oma sammud ühte sellisesse kohta seada. Siiralt öeldes on veidi kõhe tunne kõndida pinnasel, mis sõna otseses mõttes kõigub ja vajub su jalge all. Isegi räätsadega ei tundnud ma paiguti end eriti turvaliselt. Aga see rännak tasus end ära, sest minu sammud sool ja eriti räätsadest lähtuv veesolin tõi ühe koguka sarvilise männitukast otse minu ette. Kui männituka äärne pinnas, kuhu põder välja ilmus, oli üsna kandev, siis pinnas, kust mina olin tollel hetkel sunnitud põdraga tõtt vaatama, kõikus ja vajus mu jalge all igal sekundil - muidugi põdra seltsis olles ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu - tuli loota, et räätsadega päris sisse ei vaju. Sellised need retked teinekord on - täis põnevust igal sammul :)
Varahommik, päikesetõusu aegu.
|
