Mõtisklusi inimese ja looduse vahelisest tasakaalust.


Artikli lisas: Tarmo Mikussaar (Tarmo Mikussaar) Tekst ja fotod: Tarmo Mikussaar

Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama üks juhtumine. Ma usun, et pea igal inimesel, kes looduses liigub, on mingi analoogiline situatsioon ette tulnud ja seepärast on siin mõtlemisainet kõigile, kelle suhe loodusega ei piirdu ainult loomaaias käimisega. Kuigi loos käsitletav teema haakuks ka loomaaiaga. Hobipiltnikuna liigun päevast päeva metsades ja loodusmaastikel. Aastaid töötasin ka metsnikuna, aga siis polnud suhe elusloodusega nii intiimne kui praegu. Ei olnud metsnikul aega tundide kaupa kuskil puu all istuda või varjes passida. Nüüd aga metsas vaikselt looma kombel liikudes juhtun paljude sündmuste tunnistajaks ja kui on õnne, siis proovin neid ka pildi peale saada. Paraku pole mõned neist sündmustest inimesele meeldivad ja panevad ta valiku ette, kas sekkuda või mitte. Kas lähtuda loogikast või järgida emotsioone?

Ühel kargel sügishommikul asutasin end jälle metsa. Paari kilomeetri kaugusel, metsade vahelisel põllul, oli vili jäänud koristamata ja ma läksin uurima, ega talumees pole põldu üles kündnud, et ehk on haned veel peal. Minu pettumuseks polnud talumees mõni laiskvorst, vaid oli põllu korralikult üles kündnud. Otsustasin siiski pisut põlluvaheteel jalutada. Korraga kuulsin kraavis hunnikus vedelevaist truubitorudest mingit puristamist. Esmalt mõtlesin, et kobras. Siis aga taipasin, et seal pole ju vettki. Mis kobras seal olla saab!? Läksin lähemale. Ühte püstiasendis ja poolenisti maa sees olevasse torusse oli noor kährik sisse kukkunud ega saanud enam välja. Pisut oli seal põhjas siiski vett olnud ja nüüd oli loomake selle korralikuks lögaks tallanud. Aroomide järgi võis arvata, et see polnud tal esimene öö seal torus veeta. Kasukas oli paksust mudast läbi imbunud.Olid olnud ka korralikud öökülmad ja tundus, et külm oli loomakese päris kangeks võtnud. Luristamine tuli sellest, et kähriku nina vajus iga väljahingamise ajaks pori sisse.

Seal ma siis seisin ja olin nõutu. Ühest küljest pole inimesel mõtet sekkuda loodusliku valiku keerukasse mehhanismi, olgu see siis inimese arvates nii julm kui tahes. Teisest küljest inimene need torud ju sinna kraavi panigi. Inimene tõi ka kähriku Kagu – Aasiast Euroopasse ja sellega seoses on juba niigi asi tasakaalust väljas ning kohalikud koerlaste liigid oleks sellest torust igal ajal välja saanud. Nii et äkki oleks ikka tasakaalu mõttes õige ta sinna surema jätta. Kasvab veel suureks ja suudab oma elu jooksul sadu linde ja närilisi, kes muidu oleks meie kohalike liikide toiduks, nahka pista ja sellega meie põlisliikide niigi tihedat konkurentsi toidule veelgi suurendada. Arutlus venis pikaks ja osad mõttekäigud hakkasid juba sassi minema. Aga kahjutunne? Inimene samastab ju muud maailma oma tehismaailmaga. Ja seal on emotsioonidel väga väärikas ja oluline koht. Muidugi oli mul sellest porisest koerahakatisest kahju. Et kähriku nina hakkas aina tihemini mudas mulisema, pidin ma ikkagi otsustama, kuidas käituda. Lõpuks tõin autost töökindad, krabasin tal kratist ja tirisin välja. Ta oli ikka nii vaevatud, et ei osutanud mingit vastupanu. August väljas, toibus teine natuke ja hakkas võsa poole ukerdama. Ega ta jalgu õieti alla võtnudki. Mis edasi? Tõelise loomakaitsjana oleks ma pidanud kähriku koju viima, vannis puhtaks pesema, üles soojendama, kõhu täis söötma ja siis ta metsa tagasi toimetama, sest tõenäoliselt nii kehvas seisus nagu loom oli, ta vastu talve ellu ei jääks. Siinkohal ma siiski peatusin ja lasin asjadel edasi omasoodu minna. Ma arvan, et ma tegin täpselt nii palju, kui oli minu võimuses. Pealelõunal sealtkandist mööda sõites mõtlesin, et põikan veel sinna vaatama, mis temast sai. Aga ei. Otsustasin, et ega ma ei saa enam niikuinii midagi muuta ja milleks ennast piinata. Paha tunne jäi niigi kripeldama ja parem ongi, kui ma ei tea, mis temast edasi sai.

Mõtlemisainet pakkus see lugu aga palju kauemaks. Eks ole nii, et milline on inimese teadlikkus maailma seostest, sedamoodi ta ka käitub. Näiteks, kui oleks minu asemel seal olnud jahimees oma koeraga, siis oleks tal olnud hea võimalus koera murdma õpetada, sest nii väikesest ja porisest karusnahast pole keegi huvitatud ja koera õppuste korraldamiseks ei leia just tihti nii head võimalust. Nii oleks too loomake oma kõige haledama otsa leidnud. Ja enamik inimesi, kes jahindusega ja jahikoerte kasvatamisega kokku pole puutunud, võdistaksid õlgu. See on aga osake sellest samast maailmast, kus me elame. Ja jahimehele tundub see väga õige asi olevat. Ja võibolla, et ongi. Ka pole võimatu, et mõni niisama hulkuja oleks selle loomakese lihtsalt naljaviluks maha löönud ja pärast mõelnud, et on õieti teinud. Levitavad siin marutaudi ja ei tea mis veel. Kõige tõenäolisem aga on see, et selline tavaline inimene ei oleks seda lurinat üldse tähelegi pannud ja veel tõenäolisem on see, et keegi ei satugi noil õnnetuil päevil sinna kanti ja kährik olekski lihtsalt surnud oma koledasse surma seal betoonaugus. Tagatipuks võiks ju öelda, et meil kõigil, kes me teraviljatooteid tarbime, lasub selles asjas oma kaudne süü. Sest kui ei oleks talumehel olnud vajadust teravilja kasvatada siis, poleks olnud ka neid truubitorusid tarvis jne. Maailm koosneb ikka nii paljudest peentest seostest. Eks selleks, et valutult elada, tuleks enda jaoks kuskilt see piir olulise ja vähemolulise vahele tõmmata. Nii ka suhetes loodusega. Sest kui olla nii lõpuni "roheline", tundub kõige keskonnahoidlikum olemisvorm olevat mitteolemine. Et aga inimene on samuti l i i k , siis tähendaks see jälle allajäämist liikidevahelises konkurentsis. Tuleb aga tõdeda, et inimene on oma eeliseid teiste liikide ees juba aastatuhandeid, eriti aga viimased sada aastat nii alatult ära kasutanud, et nüüdseks on negatiivsed arengud looduses juba pöördumatuteks keeranud ja me ei tea enam täpselt sedagi kas uuest mõtlemisest ja keskonnasäästlikust majandamisest enam üldse mingit kasu on. Lootus sureb aga viimasena ja nii jääbki ainukeseks mõistlikuks märksõnaks t a s a k a a l. Ammu teada akadeemiline tõde.

Siinkohal kutsungi üles inimesi, kes looduses liiguvad, leidma endas see tasakaalupunkt, et me oma tunnete või tundetuse, teadmiste või teadmatusega ei sekkuks looduse õrnadesse tasakaaluseostesse liig jõuliselt ja samal ajal ei rikuks oma elukvaliteeti liigse muretsemisega paratamatuste pärast. Sest kui keegi kuskil väidab, et tema teab täpselt, kuidas maailma asjad käivad, siis suure tõenäosusega ta valetab. Üks on aga kindel: üha süveneva linnastumise kontekstis on iga metsas viibiv inimene nagu esimene ”valge mees” Ameerika mandril, kes oma tegevusega külvab ainult segadust ja hävingut, kuna ta ei tunne kohalikke tavasid ega kultuuri. Ja me võimegi endale ette kujutada, et me teame ja tunneme, aga miks siis tihtipeale loeme jälle kuskilt väljaandest, et selle ja selle meie jaoks nii tavalise looma- või linnuliigi käitumist ja füsioloogiat pole põhjalikumalt uuritud. Ja kui ongi, siis leida seoseid toitumis- ja muudes looduslikes ahelates on ülikeeruline. Tundub siiski, et sissetoomine on ameerika naaritsa, nn karjala-vähi ja selle sama kähriku ning veel mõne liigi puhul andnud hea õppetunni, kuidas ei tohi teha ja andnud ka mõista, et mida vähem teha, seda parem. Loomad, linnud ja taimed saavad ilma inimeseta suurepäraselt hakkama ja sellest johtuvalt peakski inimkond oma eluviisi edaspidi kujundama. Iseasi, kas inimkond ilma nendeta hakkama saab?

Artikli kommentaarid


Jaak Põder 23.11.2006, 21:19
Väga asjalik artikkel ja asjalik teema ka. Mind väga huvitaks, mida teised looduspiltnikud taolises olukorras oleks teinud.
Tanel A. 23.11.2006, 21:29
Asjalik teema jah, pani kohe mõtlema. Ma arvan, et sellises olukorras oleks samamoodi käitunud kui käitus artikli autor, sest loomast hakkaks liiga kahju.
tiina 24.11.2006, 01:19
Tõepoolest väga mõtlemapanev kirjatükk. Mul oleks vist kahju hakanud ja oleksin ka aidanud vaest loomakest. Inimesena lähtume sageli ikkagi oma sisetundest ja minus on piisavalt kaastundlikkust iga elusolendi vastu. Kas selline sekkumine on õige või mitte? Antud juhul vist on, sest see on inimese kaasabil sündinud "lõks". Lisaks tahaks öelda seda, et nii tore, et leidub inimesi, kes tahavad/viitsivad jagada kogetut ja siia artikli kirjutavad. Aitäh, silm, panid mõtlema!
Toomas Ili 24.11.2006, 11:24
selliseid mõtisklusi loeks teinekordki. hea, et keegi viitsib taolistel teemadel arutleda. väga hea artikkel. ise oleks ilmselt samuti looma sest mittelooduslikust lõksust lahti päästnud. ta edasist käitumist jälgides oleks aga targematelt inimestelt nõu küsinud - sellisteks juhtumiteks tegutseb eestis paar metsloomade turvakodu, tuntum neist ilmselt nigula, mille kontaktnumbreid ka infoliinid peaks jagama. siit ka soovitus lugejatele, kel analoogseid asju metsas liikudes ette võib tulla - kui enda mõistus jääb kahtlema mida teha, küsige nõu. koos oma ala asjatundjatega leitakse lahendus, vajadusel tullakse loomale ka järele ning võetakse ta oma hoole alla, kuni ta kosunud on ning jälle omal jõul loodusesse lahkub.
tommy 24.11.2006, 12:23
jah, ilmselt oli looma väljaaitamine mõistlik tegu. Ja ma ei näe küll absoluutselt vahet, kas tegemist on meile sissetoodud loomaga, v6i põlise liigi esindajaga. see konkreetne isend ei ole selles kuidagi süüdi, et tema liik siia introdutseeritud on. kusjuures, tahes-tahtmata tekivad paraleelid ka inimeste maailmaga ...
Tanel A. 24.11.2006, 19:53
See viimane lause on väga hästi öeldud :)
Juhan Ressar 26.11.2006, 16:57
Mina oleksin samuti loomakese päästnud. Paralleele võib tuua näiteks vangla arstiga, kes lapib inimesi kokku ning sel ajal ei mõtle sellele, et kui vang kunagi välja peaks pääsema, inimese võib tappa. Loodan et polnud väga julm näide. Hea artikkel, siiralt hea meel, et autor just sel hetkel sellises kohas oli ning loomakese elu suutis päästa!
Veljo23 27.11.2006, 23:22
terv. Veljo
Sven Z. 01.12.2006, 20:10
Väga eluline näide ja äärmiselt nauditavalt ning endassetõmbavalt sõnadesse pandud. Südamlik lugu , mis kergitas emotsioone situatsiooni ja kirjatöö tulemusena. Aitäh!
Juhan Ressar 17.12.2006, 09:14
No oskavad ikka ronida igale poole: http://postimees.ee/171206/esileht/siseuudised/234750.php
Tarmo Mikussaar 18.12.2006, 16:05
Tänan kommentaaride eest ja lisan siia ühe väga üllatava fakti. Nii kummaline kui see ka ei ole, elan ma just nimelt Huuksi külas Järvamaal. Juhani poolt viidatud artiklites viidatud sündmustest lugesin ise samuti ajakirjandusest. Üllatavalt kõrge juhtumikontsentratsioon meiekandis.
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...