Mutukas, olles ise vaevalt nööpnõelapea suurune, nägi esmalt hirmasti vaeva iminõgese õiesüdamikku ronimisega. Kohale jõudnud, keeras mutukas oma silmad päikese poole ja jäi lesima. Mõne hetke pärast ajas ta end aga uuesti püsti, ukerdas veidi, viskas selili ja asus päikest nautima.
