Oli asja ka?

Päike hakkas loojuma. Kõhutasin parajasti kadakapõõsa varjus, jälgisin kitsekest, kes roos ragistas. Nägin vaimusilmas kuidas see kits sealt otse minu suunas välja tuleb ja mina saan ilusa pildi. Sääsed ründasid halastamatult, samuti avastasin, et mõned sipelgad on mind uurima asunud. Litsusin enast tihedamalt kadaka vastu. Kits roos oli ikka nähtav ja unistused vägevast kitsepildist aina kasvasid. Piidlesin edasi, kui äkki kuulsin paremalt käelt, et keegi tuleb sahistades läbi rohu otse minu suunas, ärevus kasvas. Mõtlesin, et küllap jänes, rõõmustasin ja unistasin, et kits võiks ka samal ajal roost pildile astuda kui jänes mulle nina alla rohtu näksima asub. Uskumatu kui kiiresti mu fantaasia töötas, tegelikult kestis see ju vaid viiv, ning juba silmasingi rohu sees otse minu suunas sörkvat rebast. Ärevus kasvas vähemalt kirikutorni kõrguseks. Tõmbasin objektiivi täiesti tagasi ja tegin pildi täpselt samal hetkel kui ta mind, kes ma olin tema marjamaale tunginud, puurival pilgul vaatas. Veel viiv ja ta hüppas otse sinna roosse, kus kitseke ragistas. Ragin korraks suurenes, küllap oli üllatujaid ja üllatusi rohkem, ja siis saabus vaikus, mõlemad loomad olid roosse hajunud. Otsustasin edasi liikuda.