Käesolev pilt on autorikaitse objekt ja selle mistahes vormis kasutamine/levitamine ilma autori otsese loata on keelatud.
Autor: Olar Barndõk  Saada kiri autorile
Pilt lisatud: 08.06.2011

Erimeelsus

Linnud

Üks jahutav meenutus Sõrve varjendi ees toimunust.

f5,6, 1/400s, iso400

4.90
Avatar Arno Peksar (kaljukotkas@4.84) 2011-06-13 21:38:55
Tundkem rõõmu möödund talve antud võimalustest. Kotkastel olevat pahad päevad. Pesitsus väga sandivõitu ja ka surnud vanalinde leitavat haruldaselt palju.
5
Avatar Ainar U. (kaljukotkas@4.65) 2011-06-14 12:14:42
Väga kõva pildi oled saanud :)
5
Avatar Seiraja (karuott@5.00) 2011-06-14 13:24:32
Arno kommentaar kotkaste halvast elust sobitub hästi ühe äsja loetud artikliga. Ajakirjas Luontokuva 3/2011 kirjutati artiklis "Laaksosen luontopäiväkirja: Ruskosuohaukka ja merikotka" merikotkaste populatsioonist ja kommertsvarjetest Soomes. Point selles, et inimeste poolt (mere ääres tegutsevate) merikotkaste liigne toitmine viib populatsiooni kasvuni, mis on omakorda hukatuslik teistele liikidele (nt hahad). Autori arvates ei ole rannikul asuvad kommerts merikotkavarjed (enam) hea mõte. Ei tea, mis meie kotka-inimesed arvavad, kas Eesti olukord on Soomega võrreldav ja kuidas taolistesse kirjeldatud artiklis esitatud väidetesse suhtuda?

Pilt on jahutav ja hea tegevusega!
5
Avatar Olar Barndõk (kaljukotkas@5.00) 2011-06-14 14:38:03 | Koduleht
Tänan kommentaaride eest!
Kindlasti on varje ees kotkaste peibutamiseks pandud liha abiks kotkastele (ja teistele lihast lugu pidavatele lindudele) talvel üleelamiseks.
Olen pidevalt jälginud Sõrve varjepidaja päevaraamatut ning selle põhjal julgen öelda, et teema liigsest toitmisest on üle pingutatud. Sellele viitab asjaolu, et merikotkad varje ees vaheldusid pidevalt ning kotkad ei käinud varje ees iga päev. Võis minna nädal aega ja varje ees ei olnud ühtegi kotkast käinud söömas. Kotkastele meeldib värske liha, aga varje ees saavad nad seda harva. Sõrves oli ka varje ette toodud sealtsamast lähedalt leitud hülge korjus.
 
Avatar Arno Peksar (kaljukotkas@4.84) 2011-06-14 14:52:48
Merikotkaste populatsioon kasvas seni päris jõudsalt. Oli see siis lisatoidust või muidu heast elust. Pesitsuskohti ja paare tuli juurde. Edukalt harvendasid nad ka kirutud kormoranide järelkasvu. Mis meeldis nii kormoranide vihkajatele kui ka tasakaalu taotlejatele. Ja mis neil viga kormoranikolooniast noorlinde noppida on, kui toidulaud rikkalikult kaetud. Ja kes siis jahimehena kormoranile spetsialiseerub, ega see lind raskemini tabatavat teist saaki otsima lähegi.
Sel aastal on midagi kurja aga karjas. Ei usu, et see oleks talvisest toitmisest. Minu lähipiirkonna 7-st püsipesitsuspaigast õnnestus pesitsus ainult 1-es!!! Ja peamine pesitsuse nurjumine olevat vist selles, et lihtsalt üks paariline on lähiajal millegipärast otsad andnud. Nii et lähiajal võib olla tegemist merikotka populatsiooni langusega, kui tegemist mingi haigusega.
 
Avatar KristjanTeär (reinuvader@3.52) 2011-06-14 15:07:02 | Koduleht
Tegin eelmise aasta sügisel endalegi pisikese kotkavarje. Sügisel külastas sööta 5 kotkast, 2 vanat ja 2 noort. Üks kotkas oli minu arust kaljukas, kuid teda nägin ainult kaugelt, niiet ei oska midagi täpsemalt öelda. Aga tänu minu söötmisele (ma vähemalt arvan, et tänu sellele) tegi üks kotkapaar minu söödakoha ligidale pesa. Loodan, et järgmisel talvel on kotkaid veelgi rohkem, kes hea meelega minu sööta külastavad. :)
 
Avatar Urmas K (kaljukotkas@5.00) 2011-06-15 10:39:26 | Koduleht
Tundub, et Soomes on toitmisega siis liiale mindud. Kui aga Sõrves kasutatakse söödaks sealtsamast lähedalt leitud hülge korjust, siis on minu arvates inimtegevus minimaalne. Kui aga lisasööta kasutama hakatakse, siis hakkab inimene sellega loodust reguleerima (kindlasti headest rohelistest kavatsustest lähtudes..). Nagu ka karudega, kes on poolenisti kodustatud selles mõttes, et õpivad inimese pakutud toitu sööma, minetades sellega oma toiduhankimise oskusi. Sama ka luikedega, keda talvel söödetakse, et neil poleks vajadust lõunasse lennata. Jne, jne. Või kus inimene on võtnud endale eesmärgiks marutaudi likvideerida, millega aga näiteks rebaste arvukus ebaloomulikult kasvab, tänu millele satuvad ohtu omakorda rebaste toidulauaks olevad liigid ja mistõttu rebane ka inimasulatesse kolib. Samas on ka marutaud viirusena osa loodusest ja selle ahelsüsteemist... ja vaevalt, et asjata
 
Avatar Olar Barndõk (kaljukotkas@5.00) 2011-06-15 11:50:00 | Koduleht
@Urmas: Sõrves on varje ees peamiselt kohalikelt jahimeestelt saadud jäägid, hülge korjus oli rohkem täiendava näitena toodud.
 
Avatar Sven Z. (tigekull@5.00) 2011-06-15 13:48:41 | Koduleht
Kahju, et noore kisav nokk niimoodi varju jääb.
4
Avatar Seiraja (karuott@5.00) 2011-06-15 14:28:02
Urmas K kirjeldatu on ka minu kõhutunne. Loodusega äritegemise puhul on veel see teema, et inimesel võib tekkida tunne ressurssi on "tasuta saada". Igal sellisel juhtumil on aga inimloomusele omane taolist ressurssi nö ülekasutada. Minu jaoks dilemma. Lisaks muidugi veel "märkide" ja "pealkirjade" mõõde, kus inimene kipub meile arusaadavate uskumuste/kogemuste alusel keskkonna osadele andma eraldi väärtust, mis ei pruugi samas täpselt kajastada selle osa tegelikku väärtust kogumis (nt kormoranid v merikotkad, kes ütleb neist on üks või teine "parem").
 
Avatar Urmas K (kaljukotkas@5.00) 2011-06-15 14:58:49 | Koduleht
Kui aga veelgi kaugemalt vaadata, siis on ka inimene koos oma tarkuste, oskuste ja soovidega osa loodusest, nagu seda on kormoranid ja viirused. Kui viirus toimetab oma kasu nimel omamoodi, siis teeb seda ka inimene, kelle jaoks kasu tähendab tihti enamat kui kõhutäidet, eriti kui kõht juba täis, s.h. näiteks ägedaid looduspilte, reguleeritud liike, kujundatud maastikke jne. Kui kõik on niikuinii üks loodus, siis polegi nii lihtne otsustada, mis õige, mis vale. Ja kas inimene kui üks loodussubjekt saabki midagi objektiivset looduse kohta otsustada. Otsustamine käib ikka oma mätta otsast ja nii ongi kormoranid pahad, sest võtavad kalu meie toidulaualt ja paremaid pilte saab ikka söödaga meelitades ja niidetud muru on ikka ilusam vaadata ning viirused on ikka kahjulikud küll
 
Avatar Ainar U. (kaljukotkas@4.65) 2011-06-15 15:01:11
Sõrves kotkaste toitmine on suht minimaalne julgeks ma õelda. Need mõned seapead mis nädalas toiduks lähevad ei pane küll kotkast sellest kohast sõltuma. Kotka Hilkka rändetee näitas seda täpselt, Hilkka oli detsembri kuus 9 päeva paigal. Veel enne Soome lendu käis Hilkka korra Sõrves head aega ütlemas mis leidis aset 24 märtsil 2011. Ülejäänud talve seikles ringi. Kokku kogu talve peale oli Hilkka 10 päeva Sõrves. Hea näide näitamaks seda, et kotkad ei olnud Sõrve varjendist sõltuvuses.
Teiseks ei ole Sõrve varjend äri tegemise eesmärgil püsti pandud, vaid asi rohkem oma lõbuks tehtud. On jäetud võimalus teistele kaasmaalastele ka tulla ja pildistada, loogiline on see, et küsitakse raha, sest varjendite ehitusse olen ka ise pannud väheke aega magama ja tehtud tööd niisama teistele maitsta anda ei kipu eriti ja neid kulusid on seal veel.
 
Avatar Seiraja (karuott@5.00) 2011-06-15 17:11:27
Ainar - ei pea üldse põhjendama. :) Ma ei räägi Sõrve omast, vaid abstraktselt. Vahepeal on selline tunne, et peaks filosofeerima lihtsalt.
 
Avatar wrangel (kaljukotkas@4.82) 2011-06-15 17:14:35 | Koduleht
kuigi Eesti ja Soome on vägagi lähestikku on olukorrad merikotkaste koha pealt suht erinev. Soomes jääb pesitsevate kotkaste suhtes jäävabat merd oluliselt vähem talveks, kui seda Eestis on. Teiseks on normaalne, et arvukus tõuseb, sest Eesti üleesmise sajandi talumehed kaitsesid oma lambaid, mida enamasti rannikul karjatati ja kust merikotkad manti käisid võtmas. talupojamõistus ütles tol ajal, et "lööme raisad maha!"Nii ka tehti. Pesasid oli kerge leida, tol ajal merikotkad ründasid pesale liginejaid. Pärast nende populatsiooni suurt langust õppis kotkas pesalt vaikselt jalga laskma, et pesa mitte reeta ja ise mitte saagiks saada. Aasta algul rääkis üks jahimees, kuidas merikotkas tahtis ta koera(vist oli spanjel) metsavahel ära viia, mis on päris hea märk, kotkad on kotka moodi käituma hakanud uuesti.
Mis puutub Sõrve söötmiskohta, siis see on kotkastele ümbes selline Statioli moodi koht, paar kiiret ampsu ja minekut. Saaremaa rannik pakub neile talvel süüa piisavalt. Seega meil peaks esmalt talvituvate veelindude hulk drastiliselt vähenema, et nad hakkaksid söödakohtadest sõltuma ja seda ikka mõne aasta jooksul. Ei ole vaja küll karta, et nad end mõnel söödakohal paksuks söövad:)
 
Pildi kommenteerimiseks pead olema sisse loginud ja ise vähemalt nelja pildi autor...