Sa ei ole sisse loginud.

#1 01-01-2008 17:16:46

metskuts
Kasutaja
Registreeritud: 02-12-2004
Postitus: 44

Väike mõtisklus.

Hommikul on nad varakult akna taga: tihased, varblased, asjaliku olekuga puukoristajapaar. Veel palju teisi talikülalisi, kes on harjunud einestama toidulaual minu akna taga. Täna lendas toidulaua kõrval olevale oksale üks veidi argliku olekuga tihasepoiss. Uurisin veidi lähemalt ja selgus ka arglikkuse põhjus. Ühe jala asemel oli tihasel ainult pisike könt. Kuna toidulaual kehtib tugevama õigus, pidi ta pikalt ootama oma võimalust. Samas oli see ühejalgne sulepall toidupalakese hankimisel üllatavalt vilgas ja päevalilleseemne "lahtipakkimist" toimetas ta ühel jalal seistes sama osavalt kui teised kahel.
Varsti selgus ka selle vigastuse tekkimise arvatav põhjus. Heki serva alt paistis naabrilaste kollasekirju kass, kes maial pilgul maapinnale pudenenud palakesi püüdma lennanud linnukesi luuras.
Esimene mõte: Pagana kass!!!
Aga kas ikka on...? Ega omi toimetusi toimetav vurruline ei tea ju, et need ringi sebivad tihased ei ole tema jahisaak. Peale selle olen ma ise linnud siia meelitanud, muutes nii oma sekkumisega nende talvist toiduhankimise viisi.
Samas ei jätaks üks noor kass hinges kripeldavat jahiinstinkti rahuldamata ka kuskil mujal ja toimuv on lihtsalt looduslik valik, mis ei toimu mitte metsade sügavuses ja metsikute loomade poolt, vaid meie endi silme all keskkonnas mille me endile loonud oleme.
Aga ehk on see hoopis imepisikene näide sellest, mida inimene võib põhjustada näiliselt süütu ja enda arvates vägagi hooliva sekkumisega looduse protsessidesse.
Head uut aastat ja tähelepanelikkust ning mõistmist meid ümbritseva suhtes!

Eemal

 

#2 01-01-2008 19:54:47

spek
Uus kasutaja
Registreeritud: 02-12-2004
Postitus: 16

Re: Väike mõtisklus.

Ma olen alati eelistanud lähtuda seisukohast, et inimene on üks osa loodusest. Ja sellest lähtudes ei saa inimene sekkuda looduslikesse protsessidesse, sest me oleme ise üks osa neist. Inimest eristab ülejäänud loomadest see, et meil on abstraktne mõtlemisvõime, mistõttu me suudame ette näha ja analüüsida oma tegevust ja selle tagajärgi, kuid see ei anna minu meelest põhjust inimest ja loodust vastandada. Kui kobras rajab ojakesele tammi, muudab ta selle ümbruse niiskusre˛iimi, hävitab hulga elupaiku, et luua endale sobiv elupaik. Samamoodi on ka inimesega - me loome endale võimalikult sobivaid elupaikasid, kus meil oleks meeldiv viibida. Ja sarnaselt oja ülestammitavale koprale hävitame ka meie oma tegevusega teiste liikide elupaiku, luues aga ka uusi - nagu looduses ikka. Miks aga ühe liigi tegevust elupaikade loomisel loetakse looduslikuks protsessiks, aga teist mitte, jääb mulle arusaamatuks. Võimalik, et inimese ja looduse vastandamine on meie antropotsentristliku mõtteviisi vili. Kui me heidame enestele ette looduslikesse protsessidesse sekkumist, siis me paratamatult välistame enda kuulumise loodusesse, pidades ennast ilmselt siis millekski kõrgemaks, nn. looduse valitsejaks, kelle pädevuses on mõjutada looduslikke protsesse.

Inimese võime abstraktselt mõelda annab meile lihtsalt teatud konkurentsieelise muu eluslooduse ees, kuid ei muuda meid oma olemuslikult üldjoontes sugugi teistsuguseks kui ülejäänud elusorganismid. Võimest ette prognoosida oma tegevuse tagajärgi lähtub aga ka vastutus oma tegevuste ees. Ja vastutuse arvessevõtmine oma tegevuste planeerimises on üldjoontes üsna altruistliku iseloomuga, mis organismi ellujäämise seisukohalt ei ole enamasti kõige mõistlikum. Kuid just vastutusele ja enese positsiooni mõistmisele looduse osana saabki põhineda selline asi nagu looduskaitse. Aga altruistlik käitumisviis ei ole üldiselt elusorganismidele omane ja ka inimene pole siinjuures erand ning see asjaolu ongi enamike keskkonnaprobleemide aluseks. Ka inimene allub oma olemuselt olelusvõitlusele. Seetõttu ei saagi olla efektiivne sellised looduskaitsemeetmed, mis vaid keelavad ja käsivad, sest need jäävad paljude jaoks mõistetamatuks. Inimest tuleb looduskaitsel arvestada looduse osana, kelle elupaik vajab samamoodi kaitset kui ülejäänud elusorganismidelgi, sest nii on vähemalt administratiivselt võimalik inimtegevust suunata, et meie eelmainitud abstraktse mõtlemisvõimega kaasnev konkurentsieelis ei mõjuks päris hukatuslikult kogu ülejäänule meid ümbritsevale (loodus)keskkonnale.

Mu veidi lihtsustatud konstruktsioonidele ülesehitatud jutt läheb nüüd küll metskutsa mõttekäigust juba üsna kaugele, kuid mulle on liiga sageli jäänud mulje, et inimese ja looduse vastandamine on siin foorumis üsna levinud mõtteviis. Meenub üks metskitsede ajujahi teema, kus diskussioon läks väga emotsionaalseks, kuid sisuliselt oli küsimus just selles, kas me arvame ennast olevat üks osa loodusest oma elupaikadega ja sellest paratamatult lähtuvate keskkonnamõjudega, nagu kõigi elusorganismide puhul, või peame end millekski enamaks, kellega paralleelselt eksisteerib nn. pärisloodus, kust me peaksime ennast võimalikult kaugele hoidma.

Aga loomulikult - head uut aastat kõigile! Ja loodetavasti metskuts ei pahanda, et tema teema alla sellise mõtteavalduse kribasin smile

Eemal

 

#3 01-01-2008 22:42:36

metskuts
Kasutaja
Registreeritud: 02-12-2004
Postitus: 44

Re: Väike mõtisklus.

spek, väga meeldiv, et Sa pidasid oluliseks selle postituse all sõna võtta. Kindlasti ei vastanda ma inimest ja loodust, vaid pean kõike üheks tasakaalustatud tervikuks, mille ühe osa muutumine mingil põhjusel mõjutab ka kõike ülejäänut. Ja inimese võimalused oma tegevusega selle tasakaalu kallutamisel-muutmisel-rikkumisel on väga suured. Samas võime oma tegevuse pikaajalisi tagajärgi suures osas tõesti vaid prognoosida ja mingite analoogiate põhjal oletada. Arvan, et on väga oluline just nimelt looduse osana püüda ümbritsevat oma elukeskkonna muutmisega või muude toimingutega mitte häirida ja tasakaalust välja viia.
Tundub, et see on jälle üks sarnane lõputu teema smile

Eemal

 

#4 02-01-2008 14:55:27

ii tsuku
Kasutaja
Registreeritud: 02-12-2004
Postitus: 118

Re: Väike mõtisklus.

Inimesi on maailmas liiga palju ja kui nüüd hoobilt kõik hakkaksid mõtlema, et nad on ka "pärislooduse" osa ning nende loodu on looduslik ning evolutsiooniliselt paratamatu (prügi, saaste, looduse hävitamine tootmise eesmärgil jne), siis on see justkui vastutuse õlgadelt maha raputamine, sellega kaasneks hukatuslikud tagajärjele loodusele ja eelkõige inimesele endale.

Eemal

 

#5 02-01-2008 18:26:06

spek
Uus kasutaja
Registreeritud: 02-12-2004
Postitus: 16

Re: Väike mõtisklus.

See, millele ma oma postitusega tahtsin tähelepanu juhtida, on asjaolu, et nn. looduslike ja mittelooduslike protsesside eristamisel puudub meil selge järjepidevus, kui me peame inimest üheks osaks loodusest. Kui me peame inimest aga paralleelselt loodusega eksisteerivaks nähtuseks, siis on see järjepidevus olemas – looduslik on kõik see, mis on tekkinud või arenenud inimese tegevusest sõltumatuna, mittelooduslik kõik see, mis tekkinud otseselt inimtegevusest lähtuvalt. Aga ka sel juhul esineb nn. piirsituatsioone, kus oleks raske öelda, millised protsessid on täiesti looduslikud ja millised protsessid on küll kaudselt, aga siiski, põhjustatud inimtegevusest. Kuid järjepidevus nähtuste süstematiseerimisel on üks teadusliku mõtte alustest.

Et minu mõtteavaldust ei saaks tõlgendada inimtegevusest tuleneva keskkonnakahjude õigustamisena, tõingi sisse vastutuse mõiste – eetilistest tõekspidamistest lähtuv, kuid sageli üksikisiku huvidele vastuseisev nähtus. Ühelt poolt on inimestele lihtsustatud maailmapilt, kus ühel pool on loodus ja teisel pool inimene, väga kergesti hoomatav. Üleüldse on selline maailmapilt inimesel arusaadavam, kus eristatakse ühelt poolt hea ja teiselt poolt paha. Samamoodi on inimestele üldises plaanis arusaadavam looduskaitseline lähenemine stiilis tohib/ei tohi. Kuid sageli ilmneb, et maailmapilt loodus vs. inimene (ehk mida kaugemale hoiab inimene ennast loodusest, seda parem on see nn. looduslikule tasakaalule) ja sellest lähtuv tohib-ei-tohi-looduskaitse reaalselt ei tööta. Üksikisiku tasandil jääb inimesele sageli arusaamatuks, miks ta peaks ennast kellegi teise eest ohverdama – see ei ole looduses just kuigi loomulik käitumine. Millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, on see, et inimene peab olema looduskaitselistes korraldustes arvesse võetud samamoodi, nagu ka kõik teised elusolendid oma elupaikadega. Inimese elupaik vajab samamoodi kaitset. Vastasel juhul suudetaks loodust reaalselt kaitsta vaid väga killustatud suletud aladel, kus suudetaks inimmõju viia marginaalseks. Kuid üldist elurikkuse vähenemist see sellisel juhul ei peataks.

Näiteks jahindus jääb inimese elupaikade kaitsmise seisukohalt vajalikuks, sest liigsuured loomastikupopulatsioonid hakkaks mingil hetkel kahjustama inimeste, näiteks põllumeeste huve. Ja põllumaad on üks osa inimese elupaigast. Aga jahinduse keelamine viiks sellisel juhul salaküttimiseni kasvuni ja looduskaitse mõtte devalveerumiseni (sest looduskaitse on inimeste jaoks täpselt nii kaua vajalik, kui esineb sotsiaalne nõudlus selle järele), mis kokkuvõttes tähendaks reaalselt seda, et kellelgi poleks kontrolli selle üle, mis metsades toimub. Ja ometi on inimesi, kes leiavad, et jahindus tähendab loodusliku tasakaalu rikkumist, nagu inimene ei oleks üks osa loodusest. Samas võib ju alati arutleda, kas anarhia ei võiks kokkuvõttes looduskaitse seisukohalt hoopis efektiivsemaks osutuda…

Ehk lühidalt kokkuvõetuna – inimest ei saa vaadelda loodusest eraldi, vaid osana loodusest. Kuid vaadeldes inimest looduse osana on peaaegu võimatu järjepidevalt eristada looduslikke protsesse mittelooduslikest (või kui soovite – ka looduspilti mittelooduspildist smile). Samas eristades inimese loodusest, on reaalne looduskaitse võimalik väga piiratud aladel ja piiratud tingimustes. Kuid looduskaitse eesmärk peaks olema looduse üldine kaitsmine, mitte ainult kaitse üksikutel väljavalitud aladel. Ehk tõepoolest – üsna lõputa teema…

Eemal

 

Foorumi jalus

Powered by PunBB
© Copyright 2002–2008 PunBB