Minu esimene sokuhaugatuse kogemus oli umbes 5sek peale selle pildi tegemist: http://foto.ok.ee/pic.php?id=2008
Haukus nii et mets kajas. Noh, nagu nad ikka hauguvad :)

Minul sarnane kogemus eelmisest suvest, kus ühel õhtul olime enne loojangut metsa läinud. Mitte kedagi ei kohanud. Kui pimedaks oli läinud, midagi enam kadreerida ei näinud, hakkasid jubedad 'möirged' pihta - ei näe ka, kes seal on . Pildistasime siis pimedas huupi ja pärast mõnel pildil ikka olid sokud äratuntavalt peal. Päris hirm oli nahas küll, aga huvi oli suurem

Eks ma püüan järgmine kord mitte ära joosta.

Minu esimene ''sokukärgatuse'' kogemus leidis aset 3 kuud tagasi. Kõndisin üpriski rahulikus võsastikus, kui järsku kostis tugev, kähisev lähedalt kostev haugatus. Ega jah, instinktist panin jooksu, kuigi oleks võinud jääda, seejärel ehmatas mind part ära, kes oli sügavasse kraavi end pesema tulnud.

sinikaelad on jah manjakaalsed linnud. Kõnnid hommikuti rahulikult metsas kui need täie prääksumise ja plädinaga paari meetri pealt uttu tõmbavad

Väga raske on sedasi rahulikult hiilida/luurata kui sellised vennad südameatakke põhjustavad

Eks esimest korda ehmatab soku haugatus jah kõvasti. Ma kuulsin seda esimest korda vist enne aasta vahetust. Käisin üritasin metsas linde pildile saada, looma ei lootnudki kuna ma ei olnud neid üldse kohanud.
Jalutasin siis mina metsast välja kui korraga kuulsin seda haugatust. Jäin kohe seisma ja mõtlesin, et kedagi süüakse vms. . Arvasin, et on targem siva sealt uttu tõmmata äkki tahetakse mind kah nahka pista. Panin siis üle ojade ja kraavide lõikama kuni jõudsin lagedamale alale. ~20 meetri kauguselt jooksid 3 kitse eest läbi. Siis oli mul selge kes seda häält tegi. Pilti ma neist ei saanud aga ma vist passisin seal minuta ega kohapeal suu lahti.

Üks huvitav lugu siis veel. Teisipäev oli vist see päev. Läksin siis kodu lähedalt uusi jahimaid avastama kuna kooli sõites nägin hommikul kitsi metsaservas. Mõtlesin, et on õige koht kuhu passima minna. Tutvustin siis kohaga, pilti saada ei lootnud ja kolasin mööda metsa ringi, et selgusele jõuda kes seal siis liiguvad ja kus on mõistlik ehk ka mingit pilti saada. Metsa avastatud ja läksin siis aasale. Kõndisin rahulikult 10 meetrit eemale ja siis järsku käis mingi ragin seljataga. Keerasin ringi ja nägin, et põder oli enamvähem samast kohast välja tulnud kus minagi. Imestus oli nii suur, et alles siis mõistsin pilti teha kui ta jooksu pistis. Mõtlesin, et jooksen järgi ehk saab parema pildi. Andsin siis niipalju jalgadele valu kui suutsin aga ta läks rahuliku kalopiga ikka oma teed. Vahepeal põder seisatas ja vaatas tagasi. Ootas järgi vist mind aga ju ta sai aru, et minuga ei tasu võidu joosta.. ta ikka vähe teise klassi jooksja . Mingi hetk jäin siis seisma ja mõtlesin, et kurat kes see mu joogi topsi kodus ära kaotanud on. Hing seest väljas ja juua ka kaasas pole. Siis hakkasin mõtlema, et kuram see võis küll kõrvalt naljakas vaatepilt olla - põder ees ja mingi kloun katsevärvi riietuses fotokas käes elueest järgi. Vaatasin siis kõrvale ja mis seal oli.. ~200 meetri kaugusel jälgis mind ema lapsevankriga kes oli metsateele jalutama tulnud. Huvitav, mis ta minust arvata võis

Hehe. Loen teie jutte, suu muigel.
Ise kuulsin soku haugatust esimest korda siis, kui olin just fotoaparaadi kätte saanud. Kükitasin metsas lagendiku äärel ning sättisin ja mõtlesin, et kuidas oleks kõige targem parasjagu panoraami teha. Kõige suurema mõtlemise ajal kuulsin üsna lähedalt soku haugatust. Algul võttis südame alt üsna külmaks ja jalad tahtsid juba minema joosta, kuid siis jooksid mõnekümne meetri kauguselt 3 metskitse mööda. No selge, kellega tegu. Aga keha värises veel tükk aega .

Üks tõsisemaid ehmatusi juhtus üks kord kalastamise ajal. Loopisin jõe ääres lanti ning suutsin mingihetk tamiili sassi ajada. Kükitasin kalda ääres, seljaga jõe poole ning harutasin tamiili lahti. Vahepeal oli kurvi tagant üks sinikael minu juurde ujunud suht 2-3 meetri peale. Sain tamiili korda ja nii kui ümber pöörasin, part startis ja mina... eh, mina mõtlesin, et lõppen kohapeal ära.

Ma tean ühe huvitava loo oma isast rääkida, kes on hobikorras kalamees. Läks siis üks päev niisama kala püüdema, oli juba paar tundi kaldas istunud kui järsku kuulis tugevat, kõrvu kriipivat hingamist, mis tuli tema selja tagant. pööras pea ümber ja poole meetri pealt vahtis talle otsa põder. Mõlemad ei osanud oodata sellist üllatust, niisiis püsis isa liikumatult ja põder otsustas lahkuda.
Üks augustikuine lugu ka minust:

Maad oli katmas nii paks uduloor nii, et 5 meetri raadiuses polnud midagi näha. Mina olin asjalikult statiivi lahti pakkinud ja udu jäädvustama asunud. Järsku kuulsin hingeldamist, siis oma selja taga olevate põõsaste sahinat. See oli tõeliselt hirmutav. Lõpuks nägin ka peategelast, kes hüppas põõsast välja ja jooksis kabuhirmus. Põõsas sahises endiselt  ja nüüd olin ma valmis veel hullemaks, kuid välja hüppas sokuhärra, kes emasele järgi jooksis Edasi tegutseti minu lähedal metsas. : ) Nad möödusid minust nii lähedalt, et ma lausa olin valmis jooksuks või hüppeks. Peale nende tegevust kuulsin metsast suurt tugevat hingamist, mis oleks jutskui minu poole tulnud. Udu oli nii paks et ma ei näinud mitte kui midagi, kuid võtsin statiivi igaks juhuks enesekaitseks kätte. Higamine muutus tugevamaks ja tugevamaks ja järsku oleks nagu pööranud tagasi sinna kust tuli. Mul jäigi teadmata, kes seal udus oli veel peale metskitsede.

siukset üllatused üksi kolades jah on mõnusa adrenaliiniga ... tunned kuidas äkitse riided paar numbrit suureks jäävad

Mäletan, et lapsepõlves jättis mulle sügava mulje maal must-valgest telekast hilja õhtul vaadatud mängufilm "Zloi Duh Jambuja" ("Jambui mäe paha vaim"), milles juttu inimsööjatest karudes Siberis. Pärast seda oli tükk aega metsas üsna kõhe käia ja ammugi veel öösel välipeldikusse minna Peaks selle uuesti kusagilt internetiavarustest üles otsima ja üle vaatama, kas praegu ka nii jube tundub

Soku haukumine on minule tuttav juba lapsepõlvest. Aga ma kujutan ette, et kui ikka ootamatult ja lähedalt ja üksi metsas, siis...
Täna pidin kreepsu saama koduõue lennanud pasknääri kisast. Jõudsin fotokagi tuua ja linnu kaugelt isegi pildile saada. Paraku ei ole Looduspilti midagi saata.
Väga ilus lind.