Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Kaeluskotkas

Koostanud: Priit Pallum

Kaitse Eestis. Ei kuulu kaitse alla.

Millal võib Eestis kohata... Eestis on kaeluskotkas väga haruldane eksikülaline, keda on kinnitatud andmetel on meil kohatud 5-13 korda.

Välimus. Kaeluskotkas on suur lind. Tema sulestiku üldvärvus on pruun. Hoo- ja tüürsuled on mustjaspruunid. Pea ja kael on peaaegu paljad, kaetud vaid heledate udusulgedega. Kael on suhteliselt pikk. Tiivad väga laiad ning saba lühike. Nokk on massiivne ja tugev ning tumedat tooni. Jalad on hallid. Isas- ja emaslinnud on sarnased.

Segamini võib ajada. Tänu oma isikupärasele välimusele ning suurusele on kaeluskotkas üsna lihtsalt teistest liikidest eristatav. Segamini võib teda ajada raisakotkaga, kuid raisakotkas on suurem ning tema sulestik on tumedam. Kaeluskotkas erinev raisakotkast ka heleda kaela poolest.

Levik ja rändamine. Kaeluskotka leviala on Lõuna-Euroopa (põhiliselt Hispaania), Kesk- ja Lõuna-Aasia ning Põhja-Aafrika. Talvitub Lääne- ja Ida Aafrikas.

Kus võib kohata. Oma leviala piires võib kaelus-kotkast kohata peamiselt mägistel aladel: valdavalt lagenditel, mägisteppides ja kõrgplatoodel merepinnast kuni 2750 m kõrgusel.

Eluiga. Kaeluskotkad elavad kuni 40 aastaseks.

Eluviis. Kaeluskotkad muutuvad aktiivseks hilja hommikul või keskpäeval. Siis tekivad õhuvoolud, mis kannavad lindu väljasirutatud suurtel tiibadel kõrgemale – aktiivne sõudelend pole sellise suure ja raske linnu meelistegevus. Kord õhku tõusnuna veedab ta kogu ülejäänud päeva õhus, otsides maapinnal surnuid loomi ja raipeid. Toiduotsimine toimub koos naabritega. Kui mõni lindudest märkab sobivat toidupala, annab ta signaali ka kõigile teistele õhus tiirutavatele suguvendadele.

Pereelu. Kaeluskotkad pesitsevad valdavalt kolooniates, mis tavaliselt koosnevad kuni 20-st (harva kuni 150-st) paarist. Pesitsema asutakse varakult: pesaehitus toimub jaanuaris ning emaslind muneb veebruaris-märtsis.  Pesa rajavad nad kaljudele kuivanud okstest ja roigastest ning see on kausja kujuga. Seestpoolt vooderdatakse pesa väiksemate okste ja kuivanud rohttaimedega. Täiskurnas on 1 muna. Haudeperiood kestab 45-52 päeva. Hauvad mõlemad vanemad. Pojad on pesas 4-6 kuud. Peoga toidavad mõlemad vanalinnud poolenisti seeditud raipelihaga. Noorlinnud saavad suguküpseks 4-aastaselt.

Toidulaud. Kaeluskotkas toitub lõpnud loomade lihast ja siseelunditest, hoolimata sellest, kas see on enam-vähem värske või juba kaua aega roiskunud.

Vaenlased. Otseseid vaenlasi kaeluskotkal pole. Liigi arvukusele on negatiivset mõju avaldanud sobivate pesitsuspiirkondade vähenemine, jahtimine ning ka mürgistus. Kaeluskotkad saavad mürgitatud läbi surnud koduloomade, peamiselt lammaste kaudu: loomapidajad panevad surnud looma sisse mürki ning viivad korjused kiskjatele toiduks, lootes niimoodi neist lahti saada. Korjust nähes tulevad kaeluskotkad toituma ning saavad seeläbi mürgitatud.

Arvukus. Viimase 10 aasta jooksul on kaeluskotkast kohatud Eestis 1 kord, Euroopas pesitseb 21 000 paari, kogu populatsiooni arvukus 0,1-1,0 milj. isendit.

Iseärasused. Kaeluskotkad on suhteliselt laisad lendajad, see-eest oskavad nad õhus olles hästi ära kasutada tõusvaid õhuvoole. Tõenäoliselt on nad Eestissegi jõudnud just tänu Vahemere kohalt meile saabunud õhuvooludele.
Kaeluskotkad toituvad eranditult surnud loomadest, ära ei ütle nad ka surnud liigikaaslastest. Elusaid loomi-linde nad ei puudu.

Kasutatud allikad:
http://en.wikipedia.org
www.wild-natures.com
www.wildanimalsonline.com
www.birdlife.org
www.waza.org
www.wildsideholidays.com
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980

Kommenteerimiseks logi sisse!


Kaeluskotkas +
Gyps fulvus
Kehapikkus. 95-110 cm

Kaal. 6-13 kg

Tiibade siruulatus. 2,4-2,8 m