Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Metssiga

Koostanud: Siim Peetris

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis: Ei kuulu kaitsealuste liikide hulka.

Elupaik: Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja  segametsad, samuti sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikuid.

Segamini võib ajada: Metsssiga on küllaltki raske kellegagi segamini ajada, aga kui, siis  kährikkoeraga ja karuga, kuid ka siis pigem pimedas või pikkadelt distantsidelt.

Levik ja arvukus Eestis: Metssiga asustab tervet Eestit. Kõige suurem on arvukus Lääne- ja Lõuna-Eestis. Metssead on elanud eesti territooriumil jääaja lõpust saati, kuid 17.- 18. sajandil kliima jahenes ja nad taandusid lõuna poole. 19. sajandil liikusid meie aladel ainult üksikud kuldid. 20. sajandi alguses asustasid metssead uuesti Eesti, kuid kadusid jälle 1945. aastal külma talve tõttu. Nad tulid taas ja nüüdseks on metssigade arvukus viimase 50 aasta suurim - üle 20 000 isendi. Selline suur hulk on tingitud pehmetest talvedest, pidevast lisasöötmisest ja vaenlaste vähesusest.

Eluiga: Metssiga võib elada üle 25 aasta, kuid looduses juhtub seda haruarva. Tavaliselt ulatub vanus umbes 10 aastani.

Pereelu: Metssead on karjalise eluviisiga loomad. Keskmine karja suurus on 10 isendit. Vanemad kuldid elavad eraldi, liitudes karjaga ainult jooksuajal. Karju võib olla erinevaid kooseisu poolest: põrsakari(koos emisega), kesikkari(kesik on 1-2 aastane noorloom), vanaloomade- ja segakari. Tavaliselt juhib karja juhtemis.

Metsigadel algab jooksuaeg novembris ja lõpeb jaanuaris. Sellel ajal liituvad karjadega ka kuldid. Algab kultide võitlus emiste pärast, mis võib lõppeda küllaltki veriselt. Vigastuste leevendamiseks kasvatavad kuldid endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb vastase kihvade eest. Tugevaim kult saab õiguse viljastada kogu karja emised.

Tiinus kestab 4,5 – 5 kuud ja põrsad sünnivad aprillist maini. Poegimine toimub hoolega meisterdatud pesas. Pesamaterjaliks kasutab emis kulu, sammalt, oksi ja kohaks valib mõne tihniku või kuusealuse. Keskmiselt sünnib 5-6 põrsast, harva kuni 12. Emisel annavad esimesed nisad rohkem piima kui tagumised ja see tekitab põrsastevahelise tüli, mille käigus selgitatakse välja, milline nisa kellelegi kuuluma hakkab. Esimesed paar nädalat toitutakse ainult emapiimast, siis hüljatakse pesa ja hakatakse tarvitama ka muud toitu. Täielik üleminek looduslikule toidule toimub umbes neljandal kuul.

Toidulaud: Metssiga on kõigesööja. Suurem osa toidust hangitakse maad songides. Sealt leiavad nad taimede maa-aluseid osi: juuri, risoome ja mugulaid. Samuti süüakse taimede maapealseid osi: lehti, noori võrseid, oksi ja puukoort. Metssead armastavad ka põllukultuure: sügiseti külastatakse vilja- ja kartulipõlde. Hea meelga süüakse ära ka vihmaussid, kõiksugused vastsed, tõugud, putukad, roomajad, kahepaiksed, pisiimetajad ja linnu munad. Ära ei öelda ka korjustest. Sügisel ja talvel moodustavad  suure osa toidulauast tammetõrud. Nälja korral võivad metssead isegi nõrku või surnuid liigikaaslasi süüa.

Vaenlased: Metssea kõige suurem looduslik vaenlane on hunt, kes  peamiselt murrab põrsaid. Kuna huntide arvukus on Eestis suhteliselt väike, siis sigade arvukust nad väga ei mõjuta. Hetkel võiks kõige suuremaks vaenlaneseks pidada inimest, kes kütib aastas üle 10 000 looma. Samuti võivad kuldid jooksuajal hukkuda teise rivaali kihvade tõttu. Ei saa välistada, et ka ilves ja karu võivad mõne metssea murda.

Huvitavaid tähelepanekuid: Põrsad on neljanda elukuuni heledad ja triibulised.

Kuldid tähistavad oma territooriumi kihvadega puudele jutte vedades ja end nende vastu sügades.

Metssead armastavad võtta mudavanne, sest kehale jääv mudakiht kaitseb putukate eest.

Metsseal on 44 hammast. Kultidel arenevad välja võimsad silmahambad (kihvad).

Kõige paremini arenenud meel on metsseal haistmine, ta võib tunda toidu lõhna isegi 70 cm sügavuselt kõdu seest.

Messiga võib teha väga madalaid jorisevaid häälitsusi, mis asjatundmatu inimese võivad päris ära hirmutada.

Kasutatud allikad:
T. Randla „Jahimehe käsiraamat“, Valgus 1979.
T. Randveer „Jahiraamat“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.
Ajakiri „Eesti jahimees“ nr. 2/2007, 5/2007, 7/2007.
Animal Diversity Web
Oma tähelepanekud ja jahimeestelt kuuldu.

Kommenteerimiseks logi sisse!


Metssiga
Sus scrofa
Keha pikkus:  90-200 cm

Turja kõrgus: suurematel loomadel isegi üle 100 cm

Kaal: 50-350 kg