Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Kaljukotkas e. maakotkas

Koostanud: Arthur Arnwald

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. I kategooria (Esimese kategooria kaitse all on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline).

Millal võib Eestis kohata... Eestis on kaljukotkas paigalind.

Välimus. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Noorlinnud on välimuselt nagu vanalinnud, ainult noortel kaljukotkastel on valged tiivalaigud, valged „püksid“ ja valge sabatüvik. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Eestis on kaljukotkas suuruselt teine röövlind.

Segamini võib ajada... Eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt ning tal on pikem saba ja rohkem ettesirutatud pea. Lähivaatlusel on näha laiemad, tumedamad ja vähem mustrilisemad tiivaalused kui hiireviul. Suur- ja väike-konnakotkaga ja noore merikotkaga võib kaljukotka samuti segamini ajada.

Levik ja rändamine. Kaljukotkas alamliigist chrysaetos pesitseb Šotimaast, Skandinaaviast ja Alpidest kuni Lääne-Siberi ja Altaini. Sealt ida poole pesitseb teine alamliik, kamtschatica. Kolmas alamliik, homayeri, elutseb Põhja-Aafrikas ja Pürenee poolsaarest kuni Kaukasuse ja Iraanini ning neljas alaliik, daphanea, on levinud Põhja-Indias, Pakistanis, Hiinas ja Mandžuurias, Jaapanis ja Kores elab viies alamliik, japonica. Kuues alamliik, canadensis, elab Põhja-Ameerikas.

Kus võib kohata... Võib kohata kõrvalistes soo- ja metsamassiivides. Eestis asustavad kaljukotkad peamiselt sooalasid, neile sobivate rabade pindala on vähemalt paar tuhat hektarit.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga vangistuses on kaljukotkal 46 aastat ning looduses 48 aastat. Keskmine eluiga on kaljukotkal 28 aastat.

Eluviis. Kaljukotkas lendab majesteetlikult liueldes või laueldes, seejuures on tal laba-, hoosuled ja saba harali. Kael ja saba on hoitakse keha pikiteljega peaaegu samal tasemel. Kaljukotkas keerleb õhus samuti nagu merikotkas, kuid lennukuju on tal saledam. Enamik paare elab suurel kodualal, mis ulatub 50 kuni 100 ruutkilomeetrini. Nad ei välju sellest kunagi, kui just erandlik ilm seda ei sunni tegema. Aastate vältel õpivad kaljukotka paarid oma maa-ala hästi tundma. Koduala võib päranduda järglastele. Kaljukotkad on üldiselt üksikult või paarides, kuid noorlinde võib leida ka grupis. Talvituvad vanalinnud võivad olla samuti gruppides äärmuslike ilmaolude või väga rohke saagi korral. Kaljukotkad võivad õhus kaasas kanda kuni 3,2 kg saaki. Nad võivad lennata kiirusel kuni 128 km/h, kuigi nende keskmine kiirus on 45-51 km/h ning nende kiirus võib pikeerides tõusta kuni 320 km/h. Kaljukotkad on peamiselt vaiksed linnud, välja arvatud pesitsusajal. Nad kasutavad üheksat erinevat häälitsust suhtluseks. Enamik häälitsusi on seotud linnupoegadele toidu viimisega ning linnupoegade toidu anumisega. Kaljukotkad ei paista kasutavat vokalisatsioone oma territooriumi märkimiseks. Selle asemel kasutavad nad lainetavat lendamisviisi oma territooriumi piiride kaitseks.

Pereelu. Paaritumismängudeks on kaljukotkastel ühe või mõlema paarilise lainetav lend, tagaajamised, pikeerimised, pilkerünnakud, küüniste demonstratsioon, koos lauglemine ja tiirlemine. Oma pesa ehitab kaljukotkas peaaegu alati tugevate okstega põlismänni otsa või kaljuõõnde. Ehitusmaterjaliks on oksad, sammal ja samblik. Kõige sagedamini asub pesapuu soo ääres, mõnikord ka raiesmiku servas, kusjuures pesamets ei pea tingimata olema suur. Ühel paaril võib olla ka mitu pesakohta, mida kasutatakse vastavalt olukorrale. Ta pesitseb tihti ka üsna väikestes metsatukkades soode keskel, kuid ainult juhul, kui pesa on piisavalt varjatud ja häirimatus ümbruskonnas. Eestis on kuni poolsada kaljukotkaste pesitsusterritooriumi. Kaljukotkas vajab oma kodupiirkonna keskmes äärmist rahu. Pesa kohendamine algab kaljukotkastel veebruaris. See aeg on kotkastele kõige õrnem aeg, sest kui lindu häiritakse, hülgavad nad pesa ega tule enam kunagi tagasi. Emaskotkas muneb märtsi lõpul või või aprilli algul kaks kollakashalli täpilist muna ja haub neid 43-44 päeva. Enamasti lennuvõimestub vaid üks poeg, kes lahkub pesast 74-80 päeva vanuselt. Linnud saavad suguküpseks 4-5 aastaselt. Kaljukotkad on oma kaasale truud – nad elavad tavaliselt püsivalt koos.

Toidulaud. Kaljukotkas toitub avamaastikul, seda peab olema tema kodupiirkonnas piisavalt, et pere saaks sealt eluks vajalikul hulgal saakloomi. Sarnaselt enamiku röövlindudega , on kaljukotkal väga terav nägemine ja ta märkab saaki isegi 1000 m pealt või kaugemaltki, ringi patrullides ja maastikku jälgides. Paarilised teevad küttides mõnikord koostööd. Tavaliselt on üks lindudest ajaja, ajades madalal patrullides või isegi maapinnal kõndides saagi lagedale, teine aga võtab selle kinni. Eestis on kaljukotka peamised toitumisalad lagesood. Eestis on kaljukotka olulisimad saakloomad jänesed, tedred ja metsised, kes moodustavad umbes poole saagist. Püsitoiduks on ka sinikael-part, sookurg ja ronk. Talvel toitub kaljukotkas sageli raipeist.

Vaenlased. Üldiselt puuduvad kaljukotkal looduslikud vaenlased, kuid teadaolevalt Põhja-Ameerikas on ainukesed kiskjad, kes on tekitanud linnupoegadele ohtu grisli ja ahm.

Arvukus. Kokku pesitseb Eestis 45-50 kaljukotkast. Talvituvaid linde on 100-200. Suvel on Euroopa poupulatsiooni suurus 7.900-10.000 paari. Maailmas elab hinnanguliselt 250.000 isendit.

Iseärasused. Vanalindude koostöö saagi jahtimisel.

Kasutatud allikad.
Harri Kontkanen, Asko Lõhmus ja Toni Nevalainen, "Röövlinnud ja metsamajandus",  Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
Mats Ake Bergström ja Carl-Fredrik Lundevall, „Põhjamaa linnud“, Varrak 2005
Eerik Kumari, "Eesti lindude välimääraja", Valgus 1974
Dominic Couzens, „Linnud“, Varrak 2007
Jonathan Elphick ja John Woodward, "Linnud", Tänapäev 2006
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/
http://www.kotkas.ee/Kaljukotkas.htm
http://www.miksike.ee/documents/main/re … _liina.htm
http://blx1.bto.org/birdfacts/
http://www.birdlife.org/datazone/species/

Kommenteerimiseks logi sisse!


Kaljukotkas e. maakotkas
Aquila chrysaetos
Kehapikkus. 75-85 cm

Kaal. Emaslindl 4,5-5,5 kg, isaslind 3-3,5 kg.

Tiibade siruulatus. 185-225 cm.