Logi sisse
Kasutaja:
Parool:
Keskkonnainvesteeringute Keskus

Hüüp

Koostanud: Arno Peksar

Kaitse Eestis. II kategooria (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu).

Millal võib Eestis kohata... Hüüp saabub Eestisse aprilli esimesel poolel ja hakkab lahkuma septembri lõpust, suurem äraränne siiski oktoobris. Mõned üksikud linnud võivad talvituda.

Välimus. Hüüp on ronga suurune kollakaspruuni üldtooniga haigurlane. Pealagi ja selg on tumedamad, keha alapool heledam. Kogu sulestik on pruuni ja mustaga kirjatud, enamik triipe on pikki keha. Hüübi lend on öökullidele sarnane. Lennu ajal tõmbab ta kaela rohkem õlgade vahele, tiivad paistavad siis laiad ja ümarate otstega. Mõlema sugupoole välimuses ei ole kergesti märgatavaid erisusi, isaslind on ainult tunduvalt suurem.

Segamini võib ajada... Maapinnal ei ole võimalik teiste liikidega segi ajada. Lennu ajal kaugemalt ehk teiste haigrutega, kuid eristatav peaks olema jässakama kehakuju ja lennustiili poolest.

Levik ja rändamine. Hüüp on levinud Euraasia parasvöötmes, põhjas kuni taigavööndini ning Loode-Aafrikas. Eestis väiksearvuliselt levinud ainult sobivatel roostikualadel. Pesitsusaladelt, kus veekogud kinni külmuvad, rändab talvituma Vahemere äärde ning Ida- ja Kesk-Aafrikasse. Lõunapoolsetel pesitsusaladel kohati paigalind. Hüüp läbib rände tavaliselt üksinda.

Kus võib kohata... Suurte roostikega madalaveelistel veekogudel. Omades väga head kaitsevärvust on tema nägemise tõenäosus äärmiselt väike.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 30 aastat.

Eluviis. Hüüp elutseb seisva või aeglaselt voolava veega poolavatud järve- ja merelahtede ning jõgede roostikupiirkondades. Ta on oma elutingimuste suhtes väga nõudlik, mis piirab tugevasti tema arvukust terves Euroopas. Esiteks peab roostikuala olema piisavalt suure ulatusega, kuna ta on kõrvaliste tegurite suhtes, nagu inimtegevus, kergesti häiritav. Teiseks peab roostikus olema nii vana kui ka noort roogu. Seega ei pesitse hüüp enam neil aladel, kust roogu niidetakse. Lisaks ei tohi roostik olla ühtlane, vaid peab olema väikeste vabavee laikudega. Kolmandaks peab veetase olema ühtlaselt madal, samas pesapiirkonnas natuke sügavam, et maismaakiskjad seda rüüstama ei pääseks. Kuna emaslind kalastab reeglina suhteliselt pesa lähedal, siis liiga madala veetasemega ei saa ta sealt piisavalt toitu kätte. Kaugemalt toitu hankima minnes jäävad aga munad ja pojad kaitseta. Hüübipoegade peamine surma põhjus ongi toidupuudus.
Hüübi sulestik võimaldab tal jääda oma loomulikus keskkonnas praktiliselt märkamatuks. Hädaohu korral sirutab ta pea üles ja sulandub ümbritseva pillirooga. Et sulandumine täielik oleks, siis õõtsutab ta end tuules liikuva pillirooga samas taktis. Päevasel ajal varjab ta end roostikus, toitu endale ja poegadele otsib enamuses ainult videvikus. Saaki varitseb veepiiril seistes ja kiire nokaliigutusega haarates.

Pereelu. Hüüp naaseb reeglina aastaid samasse pesitsuskohta. Esimesena saabuvad isaslinnud, kes alustavad oma madalahäälset hüüdlemist. Sel isaslinnul, kes saabub varem, on tõenäosus moodustada endale suurem haarem. Parimad isaslinnud, kes omavad ka reeglina sobivamat pesitsuskohta, suudavad enda juurde meelitada pesitsema kuni 5 emaslindu. Isaslind hüüdleb kogu pesitsusaja, seega praktiliselt kolm kuud. Kui alguses on hüüd mõeldud peamiselt emaslindudele märguandeks, siis hiljem on sel ainult territooriumi kaitse eesmärk. Isashüübid on oma territooriumi kaitsmisel konkurentide eest valmis minema võitlusele elu ja surma peale. Isaslinnu roll piirdubki ainult territooriumi kaitsmise ja paaritumisega.
Emaslind ehitab üksinda poole meetri laiuse ja kolmandiku meetri kõrguse pesa lahtisest pilliroost ja teistest taimedest tihedasse roostikku veest väljaulatuvale mättale. Pesal ei ole erilist elegantsi ja näeb see otseselt välja suhteliselt lohaka ehitisena. Isaslind ehitab pesitsusperioodi alguses omale ka mängupesa, kuid ühtegi oma kaasadest ta pärispesa ehituses ei abista. Emaslinnud ei raja kunagi oma pesa väljavalitud isaslinnu territooriumist väljapoole. 4-6 muna munetakse 2-3 päevaste vahedega, haudeperiood kestab 25-26 päeva. Hüübipojad hakkavad pesast väljas käima 2-3 nädala vanustena ja lendama õpivad kahekuustena. Emaslind toidab poegi lennuoskuse saavutamiseni, mille järel pesakond laguneb ja pojad alustavad iseseisvalt toitumist.

Toidulaud. Hüüp on peamiselt kalatoiduline, süües meil enamasti kokre, linaskit, ahvenat ja haugi. Harvem tarvitab ta söögiks konni, nende kulleseid, vesilikke, veeputukaid, kuni mügrisuuruseid imetajaid ja väikseid veelinde. Noorlinde toidetakse peamiselt konnakullestega.

Vaenlased. Täiskasvanud hüübil praktiliselt maapeal vaenlased puuduvad, kui just veetase elukohas väga ei alane. Kui pesapaik on hästi valitud, siis mune ja nooremaid poegi ei pääse ründama ka maismaakiskjad. Kuni noor roog alles madal, siis poegasid võib ohustada roo-loorkull. Lennu ajal võib hüüpi ohustada ainult suurem kotkas.

Arvukus. Eestis pesitseb 300-400 paari, Euroopas 21-29 tuhat paari.

Iseärasused. Hüübil on vanarahva usundites kindel koht, mis põhineb tema varjatud eluviisil ja mitme kilomeetri kaugusele kuuldavast otsekui pudelist kõlaval häälel. Häält teeb hüüp oma täispuhutud söögitoru abil ja iga linnu hüüd on teistest natuke erineva kõlaga. Kuhu hüüp elama asus, seal usuti varsti mingi õnnetus sündivat. Usutavalt on hüüp olnud oma häälega eestlastes kõige rohkem hirmu esilekutsuv lind. Kutsutakse teda ju rahvapäraselt ka ööhirmutajaks ja sookuradiks.

Hüüp sulgib ainult üks kord aastas.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.moerasvogels.nl/content.aspx?cid=101
http://www.birdlife.fi/julkaisut/of/pdf … ak2527.pdf
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993

Kommenteerimiseks logi sisse!


Hüüp ++
Botaurus stellaris
Kehapikkus. Keskmine suurus ca 75 cm.

Kaal. 1-1,5 kg.

Tiibade siruulatus. 130 cm.