Mina ütleks, selle kohta nii:
Mul endal on korteris kass, kes pole elusees õues käinud (va siis kui ma ta meile tõin), sugutungi probleem sai operatsiooniga lahendatud ning sellega ma olen nõus, et liikumine on piiratud ja ta veedab palju aega üksinda, kuid ma usun et ta ei oskagi rohkem midagi elult oodata, kuna terve tema elu on piirdunud toas olemisega. Samas jällegi, kui ta rõdule saab siis ta sealt ära küll tulla ei taha :p.
Kokkuvõtteks: ma arvan et piinamine on liiga karmilt öeldud, kuid muidugi loomal oleks vabas looduses parem elada, aga samas kui ta on eluaeg toas olnud siis pole tema jaoks enam vahet.
See on minu arvamus.

Minu mõttekäik asjale ei ole nii must-valge.

Koduloom, pigem sõnastaks ümber -- lemmikloom -- on inimese poolt... hmm, kuidas seda sõnastada... muudetud suhtumisega loom. Koerad-kassid on nii-hästi-kui-inimene-jumala-tööga-hakkama-saab kujundatud, neis on aretamise käigus esile tõstetud mingeid omadusi ja taandatud teisi. Neile (vähemalt osadele) on 'tekitatud' vajadusi, mida täidab inimene; ja on tekitatud kohustusi inimese ees, mida loom täidab. Vähemalt algselt aretati siis-veel-mitte-niivõrd-lemmikloomi funktsionaalsuse pärast, polnud oluline, kas sabaots on välge või kõrvad kikkis... Lisaks, pea alati inimesel vaja võtta lemmiklooma suhtes kindel roll, mida sotsiaalselt aktsepteeritavale kooseksisteerimisele aluse paneb. Koera puhul on see karja juht, kassi puhul pole mina veel täpselt aru saanud, mis roll inimesel on.

Nüüd siis korteris looma pidamisest. Oskan rääkida ainult koera poole pealt, kuna kassipidamiskogemust praktiliselt ei ole. Sveni poindid on enamuses õiged, nendele vastused on ka (peaaegu) ühesed, kuid minu arust on palju olulisem küsimus  küsimata, mida minu kogemuse põhjal tuleb enne neid nelja asja küsida. Ehk siis mida lemmikloom tahab? Ja tahtmistes võrrelda lemmiklooma metsikuga minu arust ei saa. Emapiimaga antakse kaasa teadmine, et inimene on hea (mõnikord ka halb), ta annab süüa, mängib jne. Ta on sõber. Isegi koerad, kes on inimestelt ainult halba saanud, on ikka üldjuhul nende vastu sõbralikud. Miks? Minu kogemuse kohaselt (vähemalt koeraga) lemmikloom VAJAB inimest. See on tema esimene vajadus. Kui ma kunagi algusaegadel koeraga sõbra suvilas (võõras koht) olin ja tahtsin oma koera välja jätta ning ise tuppa tulla, tuli koer peaaegu läbi klaasukse hüpates mulle tuppa järele. Hea oli, et enne teist katset ukse lahti tegin. Hiljem aastate jooksul olen sama asja täheldanud täiesti muutumatul kujul ka koerale teada/tuttavates kohtades-- nt maakodus/vanematekodus, kui ma tuppa lähen või poodi vms, siis see jooksumaa ei huvita teda, ta istub ja ootab mind. Mida ma tahan öelda on see, et osad koerad on toakoerad vaatamata sellele, kas tegu on korteri või eramajaga või taluga. Sellepärast, et seal toas on inimene.

Viimati muutnud draa (19-07-2005 19:07:54)

Sven Z. kirjutas:

4. Loom ei saa vabaltr välja elada oma hooajalist sugutungi.
Nendest argumentidest lähtuvalt on minu seisukoht, et linnakorteris kodulooma pidamine on mingil määral looma piinamine.

Kas sellest peaks niimoodi aru saama, et ka nt majas-aias koera pidamine ei ole ainult siis piinamine, kui loom saab vabalt oma sugutungi välja elada?
Et laseme aga oma loomad linna peale vabakäigule "pulma", küll tagasiteed leiavad?

Oled Sa mõelnud, mida selline ohjeldamatu loomade paljunemine endaga kaasa tooks?    Et foorumi teemas püsida, siis kasvõi looduse seisukohalt, osa neist (soovimatutest) kutsikatest-kassipoegadest kindlasti metsistuks, murraks nt linde, rikuks looduse tasakaalu...

Olgu muuga kuidas on, kuid tänapäeval vastutustundlik loomapidaja ei lase oma loomal  sugutungi välja elada. Metsloomadega muide antud olukorda võrrelda ei saa, ka hundikarjas ei pääse nt kaugeltki kõik isased "löögile".